Minu lapsepõlve jõulud: jõululaupäeval kohtusime suure hundikarjaga

Olen sündinud ja kasvanud maal. Jõulumälestusedki on seotud maakoduga. Jõulud on läbi aegade olnud kõige oodatumad pühad suurtele ja väikestele. Minu lapsepõlveaegadel peeti neid pühi ikka alati jõuluajal. Nüüd jõuab suvi vaevalt teatepulga sügisele üle anda, kui juba on kommerts oma jõulunännidega poelettidel.

Kui ema saatis mind kilumannerguga poodi siirupit tooma, tähendas see, et jõulud on juba lähedal. Magusaisu oli suur. Ükskord nokitsesin poest tulles suusakepi otsaga mannergukaane lahti ja maitsesin. Hea oli. Pärast sõda enam siirupit polnud. Siis keetis ema suhkrupeetidest ise siirupi valmis.

Piparkoogid tehti valmis enne jõule, pandi siis korvi sisse ja asetati kõrgele kapi otsa.

Enne pühi oli kodus suurpuhastus. Koristati toad ja pühiti korsten ja lõõrid tahmast puhtaks. Kuuse tõime koos isaga kodumetsast. Ehtisime selle pikkade jõulukommide, õunte, piparkookide ja küünaldega.

Pidulike jõulutoitude tarvis veristati talus siga. Road olid ikka traditsioonilised: seapraad, hapukapsas, verivorst, sült. Leivad-saiad küpsetati suures leivaahjus. Sellega seoses meenub mulle üks naljakas seik. Suure leivaahju kõrval oli pesuvann, kus parajasti lapsi pesti. Onupoeg, kellega ma koos kasvasin, tuli vannist välja ega märganud ahjusuu ees olevaid leivapanne. Ta komistas ja kukkus istuli pannile taina sisse. Suurte pereliikmete vaidluses jäi peale meeste sõna -sellegi panni pistame ahju. See leib söödeti hiljem hobustele.

Jõululaupäeva ilusaim osa oli aisakellade helina saatel kirikusse sõitmine. Arusaamatuks jäi mul see, miks kirikus vahel maha vaadati. Minagi vaatasin sinna, aga ei näinud midagi.

Jõuluvana oli pühade kõige oodatum külaline. Kingikotis olid kommid, autod, ratastel eeslükatavad liblikad-linnud. Neid viimaseid meisterdas meie külas elanud vigane mees. Kurb oli see, et alati siis, kui jõuluvana tuli, oli isa läinud lauta hobuseid söötma.

Esimesel jõulupühal toodi õled tuppa, käidi külas, lauldi jõululaule, löödi pöida, tõmmati vägikaigast, poeti looga alt läbi.

Minu lapsepõlve kõige kurvemast jõuluajast on möödas 70 aastat. See oli Siberis, viimane aasta koos isaga. Läksime jõululaupäeval koos isaga metsast kütteks hagu tooma. Kohtusime suure hundikarjaga. Isa lõpetas hagude korjamise ja pani mind suure kase ja enda vahele, hoides ise kirvest käes. Hundikari hargnes korraks laiali, siis asus suur hunt karja ette ja nad lahkusid.

Kuuski seal ei kasvanud. Isa võttis kaasa suure männioksa jõulukuuse asendajaks. Ehteks panime villase lõnga tupsud ja tahma ajavad rasvaküünlad.

Tundsime rõõmu sellest, et pere oli koos ja laulsime jõululaule.

Järgmised jõulud möödusid juba lastekodus isata, emata.

Nüüd naudin jõulurõõmu oma pere keskel. Vägikaigast enam ei tõmba, enam ei söö ka Siberi maitseainetega külma suppi.

Häid jõule kõigile!