Mis meie koolist saab?
Jaanuarikuu infotunnis kerkis teemaks tervet Eestit ärevile ajav haridusteema. Kui vabariiklikus pressis hakati rääkima haridusreformist ja gümnaasiumide sulgemisest, olime meie siin Ülenurmes üsna rahulikud ning varustatud kindlustundega tuleviku suhtes. Ent jaanuari keskpaiku lõi meiegi gümnaasiumi püsimajäämine kõikuma. Vabariiklik gümnaasiumivõrgu korrastamine näeks ette, et allesjäävates gümnaasiumides peaks olema vähemalt kolm paralleelklassi, st gümnaasiumiosas peaks olema 252 õpilast. Vaat alles nii suurtele koolidele hakkaks riik pearaha maksma. Kui omavalitsus soovib väiksema õpilaskonnaga kooli edasi pidada, peaks ta selleks kogu raha ise leidma... Maakonnas ühtegi nii suurt kooli polegi, meie koolis käib 129 õpilast ja see on Tartumaal Elva linna järel suuruselt teine kool.
„Oleviku" palvel kogunes kooli juhtkond ühel hommikupoolikul direktori kabinetti teemat arutama. Direktor oli toimetajalt eelnevalt palunud lugejaid huvitada võivaid küsimusi, sealhulgas eriti teravamaid mõttearendusi. Koolirahval oli laual ohtrasti graafikuid ja tabeleid - ehkki ka nendeta on asjast huvitatuile üsna hästi teada, et meie kooli lapsed on tublid ning siinses haridusasutuses on õppimiseks võimalusi küll ja rohkem. Kõikvõimalike pingeridade tulemused on statistika ja sellesse võib suhtuda mitmeti. Treffneri või Nõo Gümnaasiumiga meid jah võrrelda ei anna, aga eks ole nendesse koolidesse pürginud õppurite motivatsioon ka märksa tõsisem. Kooli hea maine on üllas eesmärk ning selle poole ju iga tuumakas kool peabki püüdlema. Enesestmõistetav, et eesmärkide saavutamiseks peab kogu koolipere, sealhulgas ka lapsevanemad ning vallavalitsus ühiselt pingutama. Erimeelsusedki tuleks koos ning võimalikult kiiresti lahendada.
Juba ammu on meie koolil olemas koguni neli selgelt eristuvat õppesuunda, haridus- ja teadusministeerium on ühena gümnaasiumi püsimajäämise nõuetest kehtestanud, et peab olema kolm õppesuunda. Meil on olemas kaasaegne õpikeskkond ja kvalifitseeritud õpetajaskond, kel on võimalus töötada täiskoormusega soodsas arengukeskkonnas (nõuded on väljavõte koolijuhtide k.a jaanuarinõupidamise materjalidest). Mis muidugi ei tähenda, et ei saaks ka meil paremini töötada - teadaolevalt on meiegi kooli õpilaste vanemad palganud oma lapsele järeleaitajaid-koduõpetajaid, samas aitavad meiegi kooli õpetajad teiste koolide hädasolijaid. Koolis tuleb ju õpetada kõiki, ka neid, kes õppida ei tahagi (valdavalt põhikooli osas); gümnaasiumis on neid, kellel puudub piisav motivatsioon ja pole veel selget nägemust edaspidise suhtes - seetõttu kannatavad tõsisema õpihuviga noored, kelle jaoks pedagoogil aega lihtsalt ei jagu. Kaasaegsemate õpetamismeetodite omandamiseks ning koolielu kaasajastamiseks korraldatakse koolis pidevalt õppepäevi ja koolitusi - nagu on öelnud sotsiaalteadlane Marju Lauristin, peab koolides millalgi see pelgalt kriidi ja tahvli ajastu otsa saama, sest tänapäeva noored on väga targad ning õpetajad peavad pingutama, et nendega nii mõneski valdkonnas sammu pidada.
Eelmisel aastal suundus meie koolist linnagümnaasiumidesse 15 põhikooli lõpetanut. Võimalik, et neist mõnigi soovis senisest kardinaalselt erinevat õpikeskkonda, saati ei saakski õpilasi sunnismaiseks muuta, noored inimesed otsivad paratamatult endale sobivat ja kiikavad kodutanumatest kaugemale.
Ent ikkagi, mis siis saaks, kui meie kauniks renoveeritud koolihoonest peaks gümnaasiumiosa kaduma? Olev Saluveer selgitab arvudele tuginedes, et siis kannataks oluliselt õppetöö kvaliteet ka põhikoolis, sest paljudele aineõpetajatele enam täiskoormust ei jaguks ning nad peaksid elatise teenimiseks hakkama pendeldama mitme kooli vahel. See tähendab, et paratamatult ei suudaks nad eriti süveneda ning motiveerituski kahaneks, sest ootuspäraseid töötulemusi ju ei tuleks.
Kui laseme oma põhihariduse omandanud õpilased kuskile kaugemale gümnaasiumi saata, siis hägustub ka lootus, et nad kodukohta tagasi tulevad. Kui varases teismeeas noor inimene, põhikooli lõpetanu, suundub kodust kaugemale, on peredes muret silmnähtavalt enam - millisesse seltskonda ta satub või kuidas ümbritsevatele ahvatlustele vastu panna oskab, kus ta elama hakkab (linn endale õpilaskodude rajamise kohustust teatavasti võtta ei kavatse) ja mis see kõik peredele maksma läheb. Kuivõrd põhikooli lõpetanu üldse tõeliselt teabki, mis teda huvitab või kelleks ta õppida soovib? Näiteks juuksuriks õppima saab hakata alles siis, kui keskharidus omandatud. Kaks kolmandikku kutsehariduse erialadest nõuab keskharidust. Kaugemate piirkondade lastel - ja ka täiskoormuse kaotanud õpetajatel - lisandub transpordimure. Bussid-rongid ju kõikjale ei käi, igal kellaajal ei sõida. Kui palju enne koolitundide algust peab koolijüts tõusma ning jällegi - mis see kõik kokku maksab ja kes selle kinni peab maksma? Ning ärgem unustagem, et kool on siiski ka iga piirkonna kindel tööandja.
Lähenesime murelikule teemale kõikvõimalikest külgedest. Mis saaks, kui mustema stsenaariumi kohaselt tõesti meiegi kooli gümnasistid kuulutataksegi lindpriideks - kas siis jääksid ruumidtühjaks? Ühenduksid siis algkooliosa ja põhikooliosa muretult ühte hoonesse? Algklasside õppealajuhataja Merje Aavik vangutas pead - ei mahuks lapsed-noorukid ka sel karmil moel sundtühjendatud majasse kokku, sest algkoolihoone kõik klassiruumid on praegu piripardani koolijütse täis. Paari aasta pärast jõuab see „lastelaviin" põhikooli ja seejärel gümnaasiumiikka - ja kuhu me neid siis paneme ja saadame? Paar aastat on veel laste arv kasinam, siis hakkab see taas kiiresti tõusma. Teame ju, milline kitsikus valitseb lasteaedades. „Lammutada ja lõhkuda on kõike märksa kergem, kui kogu toiminud süsteemi taas uuesti üles ehitama hakata," on meie kooli juhid kõik ühisel meelel.
Pealegi on meie kool täiesti eriline, kogu vabariigis ainulaadne oma arvukate rahvusvaheliste suhete tõttu. Sokrates Comenius 1 projekti raames ning Coubertini koolide liidu abil on meie lapsed suhelnud ja reisinud arvestatavas osas Euroopast, kool on välja andnud olümpiateemalise käsiraamatu, eelmise aasta sügisel käis meie õpilasesindus koguni kaugel Pekingis. Sportlaste rahvusvaheline nelja kooli sõpruskohtumine peetakse tänavu juba 51. korda, koolis toimuvad omad olümpiamängud, eelmise aasta sügisest on Ülenurme Gümnaasium UNESCO ühendkool. Oleks kuritegu niisuguse kooli terviklikkus lihtsalt tükkideks kaksata. Meenub haridusrahva hulgas liikuv mõtisklus, mille sisu püüan mälu järgi kirja panna: kui lahutavad kaks abielupoolt, siis on tulemuseks kaks üksikut inimest. Kui lahutada gümnaasium ja põhikool, lahutatakse keha peast, jättes keha elutult lebama...
Kool on kõigiti valmis koostööks vallarahvaga - täismõõtmelisel staadionil spordivad nii koolilapsed kui ka valla spordihuvilised, spordisaalides askeldatakse vilkalt koolitundide aegu, aga akendes põlevad tuled veel hilisõhtulgi, sest siis madistavad seal täiskasvanud. Kooli vastne raamatukogu on ehitatud arvestusega, et seda saaks kasutada ka lugemishuvilised väljastpoolt kooli - ka hilisematel õhtutundidel, kui vaid raamatukogu töö mõnevõrra ümber korraldada. Koolipere on alati vastu tulnud, kui keegi on siinsetes ruumides tahtnud korraldada mõnd üritust, laulu- või tantsulaagrit, seminari, viia läbi suuremahulist õppust. Kõik ikka selleks, et koolimaja ja seal toimuvat võimalikult paljudele omaseks muuta ning et võimalikult paljudel oleks siia hea ja tuttav tulla. Olev Saluveer rõhutab: „Valla hooned olgu vallarahva kasutuses!" Kool on piirkonna süda ning selle elujõu ning püsimajäämise kindel kriteerium. Meie gümnaasium on orienteeritud edasiarengule ja koostööle kogu valla rahvaga.
30. jaanuari „Tartu Postimehes" ilmunud artiklis „Maagümnaasiumide kohale kogunevad tumedad pilved" on kirjas: „ „See oleks maagümnaasiumide sundlõpetamine," ärritus Aivar Aleksejev. „Kui peame osa valla rahast oma gümnaasiumi ülevalpidamiseks peale maksma, siis neelame selle alla, nii teevad kõik. Aga kui me õpilase pearaha üldse ei saa, siis küll ei tea, kuidas kooli pidada. Kohalik võim on viimane, kes oma kooli kinni paneb."
Ülenurme vallavalitsusel ja volikogul praegu muud plaani peale gümnaasiumiga jätkamise ei ole."
Veel enne „Oleviku" trükkiandmist küsisin Aivar Aleksejevilt üle ja sain kinnitust - meie vallaisade kindel veendumus on, et meie gümnaasium peab jääma.
Haridusloo lõppu lisaksin veel ühe vallavanemalt pärineva kinnituse kauaoodatud lasteaia ehituse alustamise kohta: „Riigihange lõppes esmaspäeval, 16. jaanuaril. See osutus kallimaks, kui algselt planeerisime, aga vaatamata sellele läheb ehituseks kohe, kui lepingud saavad sõlmitud (riigihangetel on vaidlustamise tähtajad ja muud venitavad faktorid)." See tähendab, et meie valla lapsed saavad lasteaeda ning peagi vajavad nad ka nii alg-, põhi- kui gümnaasiumiharidust. Kohapealne elu peab kõrgete-kaugete poliitikute otsustest (või väärotsustest) hoolimata siiski säilima ja edasi arenema.
