Mis seob kunagist Äksi piimaühistut tänapäevase moodsa klaverikunstiga?
“Eks meid endidki arengu selline käik esialgu natuke üllatas,” kõneleb klaveritehnik Juhan Tõhk Äksi endise meierei avaras aias. Mõtlikult. Nagu mõtleks kõigile nendele sündmustele ,mis siin aias, aga veel enam avaras maakivist hoones läbi sajandi juhtunud on.
“Aga oma valikut pole me kahetsenud, kuigi paljud inimesed ikka veel imestavad,” tähendab Heli Mõttus, ühes isikus osaühingu Klaverite Kants tegevjuht ja klaverimeistri elukaaslane. Nende jaoks algas kõik aastal 2006. Siis rajati oma firma .Ja nagu nimigi näitab, kavatseti tegelema hakata just klaveritega.
“Olen diplomeeritud dirigent, töötanud kaua aga Tallinna Klaverivabrikus, pidanud ka metsasarve- ja pianisti ametit,” mõtiskleb mees, kes nüüdseks on üks vähestest Eesti atesteeritud klaveritehnikutest – see tähendab, et peab oskama pilli nii häälestada, seadistada kui remontida.
Pankrotipesas hoones
Alustati selle kõigega Viimsis, korrusmaja keldrisaalis. Seal sai klaveri saatel ehk tantsida, mitte aga kalleid pille remontida –ruumi jäi väheseks.
“Noored on seda liiga keeruliseks, aeganõudvaks pidanud,” arvab meister.“ Siis kuulsimegi, et Äksi kandis on müügis vana meierei, meie vajadusteks piisavalt avar, saab ise elada ja tööd teha,” meenutab toonaseid valikuid Heli Mõttus.
Nii see ajalooline maja pankrotipesast välja ostetigi. Kes sellest auväärsest, Äksi Ühispiimatalituse poolt 1912. aastal rajatud hoonest – mis kolhooside ajastul oli ka kohaliku kolhoosi meierei – midagi ka teha tahtis, lõpetas valusa pankrotiga. Hoone oli seisnud juba 10 aastat tühjana, akende ja usteta. Hinnad olid 2007. aastal aga kinnisvaramullile vastavalt kõrged.
“Ostsime hoone ära, hakkasime remontima. Varsti toodi ka esimesed remonti vajavad pillid majja,” meenutab klaveritehnik. Aasta pärast, mil kinnisvaramull lõhkes, kõlasid remonditud klaverite helid minoorsemalt, kui pillimeister kuulata tahtnuks. Masu oli tööd vähemaks võtnud, aga pank tahtis ikka oma. Kasvas majandus, hakkas jälle kasvama ka tellimuste arv –aastas remonditakse ja restaureeritakse klaverikojaks saanud vanas meiereis praegu ligi poolsada pilli, tööd antakse kuuele inimesele – nii palju erinevate spetsialistide oskusi vajab ühe klaveri korda tegemine.
“Nende kuue seas oleme ka meie ise,” täpsustab Heli Mõttus.“ Mina lugesin ükspäev meil sees olevad pillid kokku – sain 43, seda on rohkem kui Eesti Rahvuslikul Klaverimuuseumil,” teab Juhan Tõhk. Kõige kaugem remonti vajav, unikaalne Bechsteini kabinetklaver on tulnud USA-st, kõige enim tuleb neid Eestist ja siis Brüsselist.
Omamoodi amet
Uut ehitada on lihtsam, kui vana remontida – seda teab kõige paremini pillimeister, kes remontinud nii ajaloolist maja kui ajaloolisi klavereid. Majal paned kivi paika ja see jääb, klaveril on aga 88 klahvi. “Seadistades üht klahvi, tuleb seda korrata kõigi klahvidega, seega 88 korda. Ühe klaveri restaureerimiseks kulub keskmiselt 3-4 kuud,” kõneleb Juhan Tõhk klaveritehniku töö eripäradest.
Milline on aga haruldaseim pill, mida teinud olen, jääb klaveritehnik mõtteisse.
“Küllap üks 18. sajandi lõpus Saksamaal valmistatud pill,” arvab ta siis. See oli ehitatud nii, et tuli remontimiseks päris algosadeks laiali võtta. Klaver koosneb 12 000 detailist ja kõiki neid tuleb teada. Vanade pillide kõrval on tulnud remontida aga päris moodsaid, Jaapanis toodetud Yamaha ja Kawai uusimaid mudeleid.
Igal heal meistril on tavaliselt ka sellid-õpipoisid.
“On Klaverite Kantsiski käidud ametit proovimas, aga noored on seda liiga keeruliseks, aeganõudvaks pidanud,” arvab meister. Ega maailmaski palju klaverimeistrite dünastiaid teata. Sakslastest isa-pojad Steinwayd rajasid maailmakuulsa firma. Rohkem aga... See nii spetsiifline ja harv elukutse, arvab klaverimeister oma ametist.“ Sellepärast paljud imestavadki, et linna lähedal mugava kodu müüsime, tulime maale vana meiereid taastama ja klavereid remontima,” ütleb Heli Mõttus.
“Aga me pole valikut kahetsenud,” lisab klaveritehnik Juhan.
