Tema karjäär advokaadina ebaõnnestus.1830. aastal sooritas ta vanade keelte ülemõpetaja eksami ja oli 1837. aastani Lätis Miitavi (Jelgava) gümnaasiumis ja 1837.–1857. aastani Tallinna kubermangugümnaasiumis vanade keelte õpetaja. Tallinnas hakkas Wiedemann tegelema keeleteadusega ja Baltimaade floora uurimisega. Uurimistööd soome-ugri keelte alal tõid kaasa Wiedemanni valimise Peterburi Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks, hiljem erakorraliseks ja 1859. aastal korraliseks akadeemikuks.

Wiedemanni õde Emilie Margarete oli abielus Türi pastor Eugen Woldemar Grohmanniga, olles tema kolmas abikaasa. Wiedemann peatus siis suviti sageli Türi kirikumõisas õe ja õemehe pool. Ning kuigi Emilie Margarete 40-aastasena 1855. aastal siit ilmast lahkus, käis Wiedemann hiljemgi Türil ja kirjutas siin oma kirjatöid. Ta võttis ette pikki jalutuskäike Türi ümbrusesse ja uuris Türi kihelkonna keelt ning kombeid.

Kord sattunud ta koos vennaga ühel sellisel retkel purjus talumeeste seltskonnale, kes olnud Wiedemanni ja tema venna suhtes üsna vaenulikult meelestatud. Kõik lõppenud siiski õnnelikult.

Eesti kultuurilukku on Wiedemann läinud kolme suurteosega eesti keele ja etnoloogia alal: 1869 ilmus eesti-saksa sõnaraamat (“Ehstnisch-Deutsches Wörterbuch”), mis sisaldab hulgaliselt rahvakeelset fraseoloogiat ja murdesõnavara ning on tänaseni üks suuremaid trükis ilmunud eesti sõnavara kogusid;1875 ilmus eesti keelegrammatika (“Grammatikder Ehstnischen Sprache...”) ja 1876 ilmus vanasõnu, kõnekäände, võrdlusi, mõistatusi ,mängude kirjeldusi, uskumusi ja kombestikku sisaldav teos “Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten”.

Wiedemann suhtles eesti rahvusliku liikumise tegelastega, toetas “Kalevipoja” avaldamist ja levitamist, propageeris ühtset kirjaviisi ja redigeeris piibli keelt. Ehkki Wiedemann kuulub Eesti Kirjameeste Seltsi, ei ole ta ometi väga tulihingeline rahvuslane, vaid pigem mees, kes on pühendunud oma akadeemilisele tööle ja nimelt seetõttu eesti keele ja meele austaja. Kuid samas suhtleb ta tihedalt rahvusliku liikumise liikmete Kreutzwaldi, Jannseni ja Hurdaga.

Lisaks eesti keele uurimisele jätkas Wiedemann akadeemikuna teiste soome-ugri keelte uurimist, koostas grammatikaid, sõnaraamatuid, aitas mitmele soome-ugri rahvale soetada emakeelset kirjasõna. Ta oli Tartu ülikooli audoktor (1866) ja auliige (1880), samuti mitmete teaduslike seltside auliige.

Wiedemann suri 17. detsembril 1887 Peterburis.

Alates aastast 1989 antakse välja Wiedemanni keeleauhinda.

Ferdinand Johann Wiedemann
30.03.1805 sünnib Haapsalus saksa-rootsi päritoluga
kohtukirjutaja pojana
1819–1821 Tallinna gümnaasiumis
1824–1826 õpib Tartu ülikoolis
1837–1857 vanade keelte õpetaja Miitavi (Jelgava) ja
Tallinna gümnaasiumis
Peterburi Teaduste Akadeemia valis ta 1854. aastal korrespondentliikmeks
ja 1857. aastal akadeemikuks. Seejärel
asus Wiedemann Peterburi, kus töötas elu lõpuni
1860ndatel tegi korduvaid keeleuurimisreise Eestis
1869 ilmus eesti-saksa sõnaraamat
Tartu ülikooli audoktor (1866) ja auliige (1880)
1887. aasta 17. detsembril suri Peterburis ja on sinna ka
maetud