Miski ei kao, mis on teinud hingele pai
Ja siiski astun üle Viiratsi kooli läve. Peatun, sest siin seisab mu ees üks «pliiatsipuu», mille kunagi koos isaga - meie kooli remondimehega - tegime: minu joonis, tema tegu: puu kui kooli sümbol, hetkel kandmas jõuluteemat...
Papa lahkus tänavu, enne isadepäeva ja enne jõuluootust. Koos sellega on minevik saanud suurema tähenduse ja mälestused kullahinnas. Kuid miski ei kao, mis on teinud hingele pai... Elu läheb edasi ja edasi läheb ta meie koolis tänu imelistele hingedele.
Siin, koolis, leian vihmasel jõulukuul üles õhukese jõulutunde, mis iga päevaga kosub. Traditsioonid, mis nii sügavate vagudega, vaotajad aga juba 19 aastat midagi meie kõigi jaoks teinud ning loonud.
Nii on ka mu pliiatsipuu külge oma kätega meisterdatud toredad kuusekesed ja heegeldatud lumehelbed - tunnistus meie õpetaja, huvijuht Maie Arba näpuosavusest.
Ehk ka sel aastal läheb kõik nagu parimas muinasjutus, mis lõppeb kirikukontserdiga Jaani kirikus 21. detsembril, kus meie koolilaste esinemised on mu hingele hellem pai kui ükskõik kui tuntud laulja kontserdid.
Kuid enne veel on igaesmaspäevase advendihommiku meeleolud - klasside etteasted aulas, neid juhendamas taas kord õpetaja Maie Arba ja klassijuhatajad.
Teisel korral on meid ootamas vahvad sussikesed päkapiku piparkookidega 2. klassi ja õpetaja Aile Saare poolt. Adun, kuidas suured ja väikesed tegijad on omavahel seotud ja tegutseme kui pisike Jõulupäkapikula. Vahepeale mahub ka jõululaat 19. detsembril, kus müügiks läks kõik laste omatehtu. Pisikesed asjad, lühikesed hetked, kuid kokku palju! Nii polegi taevas enam madal ja hingel kõle...
Kauneid jõule ka Viiratsi peredele, hoolimist ja sallivust iga päev, et taevas tõuseks kõrgemale ja hing saaks ruumi!
