Mitmekülgselt andekas Gustav Kulp oli Keilas legendaarne tegelane
Tänu hoolsalt hoitud pärandile saame tänagi imetleda vanu pilte Keilast ja siinsetest sündmustest. 29. aprillil on Gustav Kulbi 140. sünniaastapäev. Oma vanavanaisa meenutavad Gustav Kulbi tütre Johanna Lahesalu lapselaps Maris Makko ja tema poja Johannes Kulbi lapselaps Marika Randmäe.
Mis meenub kõigepealt, kui mõtlete Gustav Kulbile?
Maris Makko: „Meenutan vanavanaisa sooja tänutundega. Ta oli suguvõsa pea, kelles mitmekülgne andekus oli ühendatud praktilise meelega ja kes mõtles oma järeltulijate tulevikule. Tema tütre Johanna abikaasa Eduard Lahesalu, minu vanaisa, oli ilmasõjaaegsest Austria-Ungari vangilaagrist kaasa toonud tiisikuse. Peagi pidi ta pensionile jääma ja perekond elas kitsikuses. Olen lapsena palju kuulnud sellest, kuidas vanavanaisa oma tütre peret toetas. Nad elasid samuti tema Haapsalu maantee majas."
Marika Randmäe: „Kõigepealt meenub vanavanaisa kuulus korvtool ja suur jalgade peal seisev puust fotokast musta linaga, mille alla ta peadpidi puges ja siis vajutas, mispeale midagi särises. Ja muidugi meeletu suur kogus fotosid - oma perest, võõrastest, Keilast jne. Samuti tulevad kohe meelde sünnipäevad Haapsalu maanteel, kus vanavanaisa elas oma abikaasa Almaga. Seal oli pikk allee lõhnavatest pojengidest, mis viis taha aeda, lehtlasse, seal oli ka kiik, mis lastele palju rõõmu valmistas. Tema naise sünnipäev oli juunis ja siis lõhnasid pojengid eriti lummavalt."
Kui tihedalt temaga suhtlesite?
Maris: „Meie pere elas 1950-ndatest alates Pääskülas, aga vanavanaisa juures Keilas sai käidud tihti. Minu vanaema Johanna pidas Keilat elu lõpuni oma õigeks koduks ja ühtaegu Eesti ilusaimaks kohaks. Keilasse minnes võttis ta enamasti minu kaasa.
Selgesti mäletan üht romantilist jõuluõhtut härmas puude ja aurupilvi puhkiva veduriga, sest elektrirongi veel Keila vahet ei käinud. Jõuluõhtuti kogunes suguvõsa Gustav Kulbi juurde. Vanavanaisa või tema poeg Johannes mängisid küünalde valgel harmooniumi, lauldi jõululaule. Perekeskset õdusust rõhutas see, et jõulud olid ametlikult nõukogude võimu põlu all.
Suguvõsa kokkukuuluvuse eest seisis hea ka Gustavi teine naine Alma, kes pani rõhku sünnipäevade tähistamisele ja muudele ühistele koosviibimistele."
Marika: „Õega Keilas viibides olime enamus ajast vanaisavanaema juures Tallinna maanteel. Vanavanaisa juures sai vähem oldud."
Meenutage mõnd lõbusamat seika või kuuldud lugu.
Maris: „On meelde jäänud, et vanavanaisal oli tavaks süüa heeringat tordikreemiga. Erilisi lõbusaid lugusid ei mäleta, aga üldmälestus on mõnus ja muhe."
Marika: „Lapsepõlvemälestustes sorides ei tulegi mingit lõbusat seika meelde, liiga palju aega on möödas ja eks ma olin väike ka."
Gustav pildistas sageli oma pere liikmeid, kas ka teid?
Marika: „Vanavanaisa pildistatud perepilte on päris palju. Esmalt tuleb meelde vanaisa Johannese ja vanaema Elfriide laulatusfoto augustist 1921. Siis perepildid nende lastega (minu isa ja onudega) - Heino, Endli ja Valduriga. Väga ilusad ja südamelähedased on minu isa Endli ja onu Valduri leeripäeva fotod, mis on samuti tehtud selles kuulsas korvtoolis, mis esimesena kohe vanavanaisaga seostub. Kahjuks pidi olude sunnil vanavanaisa pildistama ka oma lapselapse Heino matust. Perealbumis on aukohal minu isa Endli ja ema Aino pulmapildid. Ka mind on vanavanaisa pildistanud - minu ristimispäeval 1956. a. Viimane suur perepilt on pärit 1964. aastast, tehtud vanavanaisa 90. juubelil, kuid siis enam mitte tema enda poolt."
Maris: „Jah, piltidel olen ka mina."
Mida mäletate tema fotoateljeest, oli see lastele keelatud tsoon?
Marika: „Vanavanaisa fotoateljees võis käia küll, seda ei keelatud. Kuid minu mäletamist mööda ma eriti tihti seal ei käinud, põhiliselt veetsime õega aega Keilas vanaisa-vanaema juures Tallinna maanteel."
Maris: „Ateljeest ei ole mul eriti selgeid mälestusi. Tüütu oli paigal olles poseerida. Vaevalt see ruum meile lausa keelatud oli, aga suletud ukse taga ikka."
Mis tundega vaatate tema tehtud pilte nüüd, pool sajandit hiljem?
Maris: „Mida aeg edasi, seda huvitavam on neid pilte vaadata. On vahvaid portreefotosid. Näeb kunagist Keilat ja olulisi ajaloosündmusi. Kui võimas oli suurvesi, enne kui Keila jõgi 1960-ndate alguses süvendati ja kivilagased kaldad hakkasid meenutama katastroofi fi lmi võtteplatsi!"
Marika: „Vanavanaisa tehtud tähtsamate fotode suurendused on raamitult meie kodu seintel. Need loovad sooja ja koduse tunde ning hoiavad elus mälestusi. Vanavanaisast on meie kodus ka vana baromeeter, mis töötab siiani, ja lauakell. Samuti on kevaditi laual suitsuklaasist vaasike kevadlillede jaoks, mille sain temalt oma 7. sünnipäevaks. Vanavanaisa kingitud seinakell minu isa-ema pulmadeks on praegu asukoha leidnud minu vanema poja kodus."
Kuivõrd on tema fotograafi anne kandunud edasi järeltulijatesse?
Marika: „Mingil hetkel on kõik järeltulijad pildistamise vastu huvi tundnud, eriti uue fotoaparaadi ostmisel, kuid süvitsi ja püsivalt ei tegele meie peres praegu fotograafi aga mitte keegi. Veel."
Maris: „Pildistatud on ju ikka, aga fotograafi ande edasikandumisest ei saaks rääkida. Sellega on üldse huvitav lugu. Suguvõsa identiteet oli seotud pigem musikaalsuse ja muusikaharrastusega.
Kodus toimusid kooriharjutused. Gustavi tütar Johanna andis juba lapsena koorile n-ö hääle kätte.
Poeg Johannes oli kirikus organist. Pojapoeg Valduri kohta on öeldud, et tal oli absoluutne kuulmine. Tütretütar Virve lõpetas konservatooriumi ning töötas muusikaõpetaja ja -uurijana. Gustav Kulp oli kohaliku elu ühiskonna-, kultuuri-, muusikategelane.
Ent kõik need tegevused on olnud kui õhku joonistatud. Leiba andnud fotograafi tööst kui samuti loomingulisest alast on aga läbi aja jäänud konkreetne jälg, tänu millele teda seniajani meenutatakse."
_____________________________________________________________
INFO
Gustav Kulp sündis 29. aprillil 1874 Lehtse vallas popsi talus. Tema suur musikaalsus ja lauluarmastus avaldus juba koolieas, olles lastekooris kandev jõud.
Esimeseks mänguriistaks oli isalt saadud keelteta viiul, millele poiss ise keeled peale meisterdas.
1900 võeti Gustav Kulp Estonia teatrisse koorilauljaks.
1905 asutas ta topeltkvarteti ja laulis mitmetes koorides.
1908 asus Gustav Kulp elama Keilasse ja astus kohe Keila Rahvahariduse Seltsi laulukoori. 1909 asutas ta Keila Laulu- ja Muusikaseltsi. 1910 võttis tema asutatud laulukoor osa üldlaulupeost.
Gustav Kulp oli ajalehtede Päevaleht, Tallinna Uudised ja Virulane kirjasaatja, valgustades kohapealseid olusid.
1923 asutas ta Keila Laulu- ja Muusikaseltsi juurde keelpillide orkestri, mida ta ise juhatas. 1926 andis Gustav Kulp omal soovil laulu- ja muusikaseltsi segakoori juhtimise üle väimees Eduard Lahesalule, jättes enda juhatada meeskoori. 1945 oli ta koori ees viimast korda, olles siis 71-aastane.
Fotograafi aga hakkas Gustav Kulp tegelema 1914. aastal, teenides enne seda elatist kellassepa tööga. Päevapiltniku ameti kõrvalt müüs ta oma ateljees kelli, hõbeehteid, kirjatarbeid, postkaarte ja raamatuid. Mitmekülgne mees suri 1964. aastal ja on maetud Keila kirikuaeda.
FOTO: See pilt on tehtud Gustav Kulbi 90. sünnipäeva tähistamisel, aprilli lõpus 1964.
Esimeses reas vasakult: Juubilari poeg Johannes Kulp, tütar Johanna Lahesalu, Gustav Kulp ise, tema teine naine Alma Kulp, Johannese naine, minia Frieda Kulp.
Teises reas vasakult: Gustavi tütretütar Virve Relvik, pojapoeg Endli abikaasa Aino Kulp, Gustavi tütre Johanna Lahesalu tütretütar Maris Relvik (nüüd Makko), pojapoeg Endli noorem tütar Marika Kulp (nüüd Randmäe).
3. reas vasakult: Gustav Kulbi pojapoeg Endel Kulp, tütar Johanna väimees Heino Relvik, Endli vanem tütar Sirje Kulp, Johannese noorima poja Valduri elukaaslane Anne Kurve ja Gustav Kulbi pojapoeg Valdur Kulp.
