Mõisa taastamine tähendab hoiakute muutmist

Eesti Päevalehes ilmus 1. septembril kõmulise pealkirjaga artikkel sellest, kuidas Raikküla mõisa omanikud sulgesid kooli juurde viiva tee. Tõsi ta on, et 4. juulil alustasime tõepoolest härrastemaja auringi taastamist ajaloolisel kujul, likvideerisime sealt illegaalse mahasõidu kooli juurde ja keelasime mõisasüdames ebaseadusliku autoliikluse. Tegemist oli loogilise sammuga selle kunagise Eesti esindusmõisa taastamisel, millest me teavitasime ministeeriumit ja asjasse puutuvaid asutusi 2 aastat ette. Selle aasta 4. märtsil teatasime ka konkreetse kuupäeva, peale mida enam meie kinnistut transiitliikluseks kasutada ei saa. Tegime seda teadmisega, et Raikküla koolile saab juurdepääsu tagada kolme erineva tee kaudu ning uue kooliaasta alguseni jäänud aja jooksul saab rahulikult kõik vajalikud ettevalmistused ära teha. Kaks nendest teedest asuvad kooli enda kinnistul ja nende kaudu on võimalik otse sõita üldkasutatavale teele ning hea meel oli tõdeda, et liikluse ümbersuunamine õnnestus tõrgeteta ja juba samal päeval kasutati kooli juurde sõitmiseks alternatiivseid juurdepääsuteid.

Meie jaoks täieliku üllatusena tuli aga Haridus- ja Teadusministeeriumi reaktsioon vahetult enne uue kooliaasta algust, kui selgus, et ministeerium pole kaks aastat tagasi meile antud lubaduse, loobuda auringi kasutamisest ja korrastada teine endale teine tee, täitmiseks teinud reaalselt mitte midagi. Poolteist kuud peale auringi taastamist saime ultimaatumi, milles nõuti auringi kaudu kohest läbisõidu võimaldamist kõikidele kuni 18 tonnistele masinatele kahel suunal. Loomulikult selgitasime me alternatiivsete teede olemasolu ja vajadust need kasutusele võtta, kuid hoolimata sellest saime 26. augustil kohtumääruse, milles nõuti 29. augustiks juurdepääsutee „taastamist“. Kahe päevaga oli selle nõudmise täitmine võimatu, kuid sama määrusega anti ministeeriumile õigus ise tulla ja tee ehitada. Olukord muutus äärmiselt pingeliseks, kuna ministeerium oli saanud sisuliselt loa tungida eravalduses olevale muinsuskaitse alusele mõisapargi auringile kahesuunalise sõidutee ehitamiseks. Kuivõrd auringi tee põhi on 3,50 meetrit lai, siis oleksid autod sealsed muruplatsid kohe porimülkaks sõitnud. Ilmselgelt peaks tänapäeva nõuetele vastav kahesuunaline sõidutee seal olema 4,5 meetrit lai ja 6 meetri laiusel põhjal, mis tähendaks pinnasetöid minimaalselt 50 sentimeetri sügavuses ja eeldaks ka eelnevaid arheoloogilisi väljakaevamisi!

Mis aga põhjustas Haridus- ja Teadusministeeriumi taolise meie jaoks arusaamatu reaktsiooni riikliku tähtsusega kultuurimälestise vastu? Oli ju Raikküla mõisasüdame, kuhu kuuluvad peahoone, valitsejamaja, ait-kuivati ja nende keskel olev auring, ühendamine ning transiitliikluse sealt välja suunamine äärmiselt vajalik etapp terve mõisakompleksi taastamisel. Miks ootas ministeerium vahetult õppeaasta alguseni, kirjutas kohtule, et Raikküla koolile juurdepääsuks on ainult üks võimalus, mis tähendaks taastatud auringi muutmist laiaks sõiduteeks ja neid ääristavate muinsuskaitseliste elupuude mahavõtmist? Miks toodi eravaldusesse tungimise ettekäändena väide, et vastasel korral ei ole võimalik esimesel septembril õppeaastat alustada? Ajastades kohtusse pöördumise niivõrd viimasele minutile pandi kõiki sisuliselt fakti ette, et värskelt taastatud kergliiklustee rikkumine ja mõisataastajate plaanide jalge alla tallamine on täiesti möödapääsmatu ja ainuvõimalik lahendus. Vastused nendele küsimustele peituvad tegelikult ministeeriumi suhtumises Raikküla mõisasse ja üldse eesti kultuuripärandisse!

Kuidas nii? Et seda mõista, peame heitma pilgu ajalukku ehk siis vaatama tausta, millel põhinevad tänased suhtumised mõisatesse, kui unikaalsetesse arhitektuuripärlitesse. Seejuures ei räägi ma kaugemast minevikust, näiteks Johann Sebastian Bachist, Venemaa keisrist Paul I, rahandusministrist Kankrinist, ühendatud Saksamaa loojast Otto von Bismarckist, tema sõbrast krahv Alexander von Keyserlingist, ega viimase pojapojast, maailmakuulsast filosoofist Hermannist, kelle nimed käivad läbi Raikküla mõisa ajaloolistest tekstidest, vaid hoopis hilisemast ajast, millega tunnevad inimesed enamasti suuremat seotust. Räägin Nõukogude okupatsioonist, mil Raikküla mõisa peahoone kõrvale valmis juurdeehitusena uus hoone, peale mida hüljati eriinternaatkooli poolt härrastemaja ja jäeti see lagunema. Tollasele Haridusministeeriumile kuulunud mõisahoonetest ei hoolitud, isegi uksi ei vaevutud sulgema, mis tähendas 1965 a. riiklikult tähtsaks kultuurimälestiseks kuulutatud ehitise jätmist huligaanide meelevalda. 1970 aastatest on palju kirjutatud brutaalsest vandaalitsemisest kooliõpilaste poolt, mis mõisas aset leidsid ning mille vastu keeldus tollane ministeerium midagi tegemast põhjendades seda sellega, et „nemad küll seda saksade paika“ taastama ega säilitama ei hakka! Nõnda hävis paarikümne aasta jooksul see omaaegne kultuuripärl, mille kohta mõisauurija Juhan Maiste on öelnud: „Raikküla mõisakompleksi näol on tegemist omamoodi tähtteosega, mille arhitektuuri- ja kultuuriajalooline positsioon küünib kaugelt kõrgemale lokaalse arengu raamidest".

Haridus- ja Teadusministeeriumi suhtumine Raikküla mõisasse ei muutunud piisavalt ka uue Eesti Vabariigi tulles, nii näiteks meisterdasid kooliõpilased 1990 aastatel peahoone suure saali imeilusast laelühtrist tööõpetustunnis küünlajalgu ja koolipidamise kulusid optimeeriti olmeprügi ladustamisega muinsuskaitsealusesse valitsejamajja, millega põhjustati ka hoone avariiline seisukord. Üldine suhtumine oli, et mõis on hävinenud ja selle taastamist ei peetud vajalikuks ega mõistlikuks. Mõte, et ka lagunenud kultuurimälestistel on õigus elule ja uuestisünnile, ei taha Maiste poolt mainitud „lokaalse arengu“ tavamõtlemise raamidesse lihtsalt ära mahtuda. Pole ju taoliste hiigelhoonete korda tegemine rahaliselt mõttekas, vaid selle mõistmiseks on vaja tunda kõrgemaid inimeseks olemise väärtuseid.

Vale oleks arvata, et taolise suhtumisega peame maadlema ainult meie Raikküla mõisa omanikena. Tegelikult on probleem palju üldisem ja ulatub Nõukogude okupatsiooni algusesse ja veelgi varasemasse aega. Kolhooside rajamisel ehitati ju nende keskused ja tootmishooned otse mõisate südametesse ja mida uhkem ja esinduslikum mõis oli, seda rohkem need arhitektuurilised tervikud lõhuti. Mõisahoonete funktsioone muudeti lootusetult, parkidesse ja auringidele ehitati uusi hooneid ja rajati teid, mis kõik aga siiani kasutuses on. Kõik see aitas kujuneda arusaamal, et mõis on rahva ühisomand, mis on kunagistelt rõhujatelt ära võetud ning igaüks võib mõisa varaga teha, mida iganes soovib. Lisada tuleb ka uue Eesti Vabariigi haldusreform, millega tükeldati mõisapargid ja -südamed lootusetult ja pandi alus suurtele huvide konfliktidele. Paljudele mõisahoonetele mõõdeti maad niivõrd vähe, et nende taastamiseks pole lihtsalt vajalikke tingimusi. Suheldes teiste omanikega kuuleme pidevalt lugusid konfliktidest naabritega, mille põhjuseks on omaniku soov taastada kultuuripärandit ajaloolisel kujul ja selle vastuolu inimeste okupatsiooniajal kujunenud harjumustega.

Kirjeldatud probleemidega oleme tegelenud sellest ajast alates, mil meie pere siin omanikuks sai. Just tingimuste loomine Raikküla mõisa taastamiseks on olnud äärmiselt oluline töö oma visiooni teostamiseks siin. Selle ajaga oleme taastanud mõisasüdamesse kuuluva ait-kuivati, pannud peahoonele uue katuse ning restaureerinud selle Eesti suurima paekiviterrassi, Kõige tähtsam on aga see, et kultuurimälestis ei hävine, vaid säilib! Meie tööd ja visiooni kultuuripärandi säilitamisel ja taastamisel on tunnustatud ka riigi tasandil meie nimetamisega Muinsuskaitseameti Aasta Omaniku nominendiks eelmisel aastal. See lisab kindlustunnet, et oleme õigel teel, teeme õiget asja ning on palju inimesi, kes jagavad meiega sarnaseid väärtuseid. Praegu käib valitsejamaja konserveerimine ehk siis edasise lagunemise peatamine, pooleli on eritingimuste koostamised, üldprojekteerimised jm. vajalik muinsuskaitseliste objektide taastamiseks. Raikküla mõisas on eriti unikaalne just mõisasüda, mis koosneb mainitud hoonetest, mis paiknevad ümber härrastemaja auringi ja moodustavad äärmiselt kultuuriväärtusliku terviku, mille säilitamine on meie jaoks lisaks elutööle ja missioonile ka seadusest tulenev kohustus. Igati loogiline oli sel suvel mõisasüdame aastakümnete järgne ühendamine ja sealt pideva transiitliikluse väljasuunamine.

10 aastat tagasi sõnastas Haridus- ja Teadusministeeriumini kantsler Eesti Päevalehes nende tänapäevase suhtumise Raikküla mõisasse, öeldes sisuliselt seda, et kuna praegu pole tegemist tsaariajaga, siis ei tule kõne alla Raikküla kooli ära viimine praegusest mõisaparki sobimatust ehitisest ning siinse kultuuripärandi taastamine. See suhtumine kandis endast nõukogude okupatsiooni vaimset pärandit, et „sakslikul maailmavaatel“ ei tohi olla kohta tänapäeva Eestis ning seetõttu tuleb välistada mõisate säilitamine ja taastamine. Seesama suhtumine kajastus eriti hästi Kammeri kooli renoveerimisel, mille käigus lammutati täielikult vana mõisa peahoone hoolimata mõisauurija Valdo Prausti korduvatest palvekirjadest seda mitte teha. Kahjuks kõlasid need palved kurtidele kõrvadele ja endisaegne kõrgkultuuri mälestusmärk kaotati maa pealt! Tegelikult pole ministeerium ka oma seisukohtades koolivõrgu arengu osas eriti järjepidev ja nii on viimastel aastatel meile pidevalt lubatud siinse erikooli sulgemist. Tõesti, viimane otsus oleks igati tänapäevane ja mõistetav. Juba aastakümneid on arenenud maailmas olnud tavaks selliseid väikse vaimupuudega lapsi mitte kuskile eraldatud maakohta silma alt ära saata, vaid luua neile tingimused hariduse omandamiseks nende kodukohajärgses koolis. See oleks igati loogiline praeguses Eestis, kuna ka nendel õpilastel on põhiseaduslik õigus omandada koolitarkusi kodule lähimas kohas ning erinevalt näiteks Tapa Erikooli õpilastest pole teinud nad midagi kurja, et neid niimoodi ühiskonnast eraldataks!

Seega pole Raikküla mõisa taastamist oluliselt rikkuva kahesuunalise sõidutee ehitamine läbi meie omandis oleva mõisasüdame ka kooli arengu seisukohalt vajalik ja seda suurema imestusega on paljud inimesed meie käest küsima tulnud, miks ministeerium meiega taolist kiusu ajab ja mõisa taastamist tõsiselt kahjustada soovib? On ju teised teed kooli juurde olemas ja põhjus, et ainult kaunimaks muudetud auringi kaudu meeldib neil sõita, pole piisav rikkumaks mõisaparki, mille kultuuriväärtus pole kindlasti oluliselt väiksem hoonete omast. Kuna ratsionaalset põhjust ongi raske leida, siis võib pidada selle vastuseisu põhjuseks aastakümnetega tekkinud hoiakut ja harjumust pidada mõisa enda ja rahva ühisomandiks põhimõttel „mõisa köis las lohiseb“ ning et mõisa kulul võib lõpmatuseni parasiteerida hoolimata sellest, et see on juba ammu eraomandis.

Hoiakute muutmine ei toimu üleöö, nad on tekkinud pika aja jooksul ning saanud lahutamatuks osaks meie igapäevaelust. Mõisa taastamine tähendab tänases Eestis tihti seda, et omanikud on sunnitud muutma kogukonnas nõukogude ajal kujunenud elukorralduslikke harjumusi eelkõige hoonete ja taristu funktsioonide osas ning see toob paratamatult kaasa vastuseisu ja soovimatust teha koostööd. On isegi ütlemine, et mõisaomanik pole populaarne omas külas! Loodame väga, et Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud muudavad oma aegunud arusaami ja hoiakuid Raikküla mõisa ja üldse kultuuripärandi säilitamise ja taastamise vajalikkuse osas ning mõisatvad, et just tänased mõisad ehitavad vaimse silla mineviku ja tuleviku vahel, taastavad oma liidrirolli intellektuaalses ja kultuurilises arengus ning et kultuuritemplite taastamine tähendab paljude meie soovi areneda intellektuaalses ja kultuurilises plaanis. Tegelikult polegi selleks ju palju vaja, loobuda tuleb lihtsalt mõttest, et „mõisa köis las lohiseb“, et kui ametnikud ei saa muuta tervet maailma, siis saavad nad muuta iseennast ja oma suhtumist kultuuripärandisse, et kui me tahame ise elada õnnelikult ja vabalt, siis peame seda laskma teha ka teistel, kes tegelevad meile ehk arusaamatute asjadega. Täna lagunevad paljud Eestimaa mõisad, kuna nende arendamiseks pole piisavaid tingimusi, paljud neist on juba taastatud ning mitmetes on töö pooleli. Selge on aga see, et suhtumine mõisatesse on juba muutunud ja teeb seda pidevalt, need kunagised kõrgkultuuri kantsid leiavad endale uue koha inimeste kultuuriteadvuses ja meie maailmapildis. Loodame väga, et ka Raikküla mõisa arendamisele takistuste tegemine muutub peagi eilseks päevaks ning Haridus- ja Teadusministeerium hakkab mõistma mõisate, kui kõrgkultuuri nähtuste, tohutut potentsiaali praeguste laste arenemisel eelkõige inimesteks!