Mõisakooli noorusiga: Vohnja lasteaed-algkool sai kahekümneseks


Mõisakooli noorusiga: Vohnja lasteaed-algkool sai kahekümneseks
Pilt on illustreerivFoto: Siim Lõvi

Ligi kahesaja-aastane klassitsistlik, uhke sammastikuga mõisahoone on oma seinte vahel näinud mõndagi. Viimased 20 aastat on hoone olnud kasvukohaks ja haridustempliks Vohnja ja selle ümbruskonna lastele.

Kuidas see kõik nii läks, sellest räägivad koolis koostatud kroonikaraamatud, mida hea meelega näidatakse igale külalisele ning tuntakse uhkust oma kohaliku kooli tekkeloo üle.

Nii sai lugu alguse

Oli 1993. aasta kevadtalv. Kokku tulid kohalikud inimesed, kes valutasid südant selle üle, et miks neil oma kooli ei ole. Lähikonnas polnud ju ühtegi õppeasutust. Kuidas vedada lapsi, pealegi pisikesi, Kadrinasse? Polnud ju enam kolhoosiajad, oli oma vabariik. Esialgu päris vaene ja elu korraldamata.

Peale laste muretseti ka mõisahoone saatuse pärast, sest see kippus igast küljest lagunema. Seoses bussiliikluse hõrenemisega venis Vohnja laste päev Kadrina koolis kella nelja-viieni s.o 8-9 tunniseks. Seoses küttekriisiga oli mõisahoone olnud juba kaks talve kütmata.

Et olukorras mingigi selgus tuua, otsustati taotleda vallalt ja ministeeriumilt luba kooli avamiseks Vohnja mõisas.

Nõusolek saadigi. Tollane Kadrina vallavanem Jaan Stern taotles vallavalitsuselt ja volikogult vajalikke vahendeid (raha) ning kohalik mees, kolhoosiaegne agronoom Heinrich Reimann võttis enda peale kooli rajamise.

Sama aasta jaanipäeva paiku kutsuti kokku lapsevanemad, kes oma lapsi tahtsid panna loodavasse kooli. Esimesel aastal otsustati avada 1. klass ja lasteaiarühm. Kõigi rõõmuks registreeriti esimesse klassi 14 last! Lasteaiarühma tuli lapsi veelgi rohke - 19.

Enne õppeaasta algust käis mõisahoones ja selle ümber hoogne remont ja ehitustöö. Lastevanemate ja kaitseliitlaste abiga kaevati katlamaja elektrikaabli trass, monteeriti elektroodkatlad. Remonditi söökla ja kooliruumid, Roela keskkoolist toodi kohale mööbel, mis oli saabunud humanitaarabina Saksamaalt.

Augustikuu keskel komplekteeriti kooli kaader. Koolijuhatajana asus tööle Malle Reimann. Kasvatajateks said Tiina Poopuu ja Tiina Amos, kasvataja abina asus tööle Ene Heiskonen. Koristajaks hakkas Veera Suuk, hooldemeistriks sai Avo Kuusk, kokaametisse asus Urve Vihermets.

Nagu on kirjas kroonikaraamatus, sai kool õppeaastaks valmis 11 tundi enne esimese koolipäeva algust ehk 31. augustil 1993 kell 20:00. Kogu ettevalmistustöö läks maksma 23 896 krooni. Avaaktus toimus 1. septembril 1993. „See päev oli Vohnja rahvale pidupäevaks," rääkis juubelipäeval endine direktor Malle Reimann.

Traditsioonid sündisid koos kooliga

Juba esimesest õppeaastast peale hakati tähistama olulisi tähtpäevi, käidi vaatamas teatrietendusi, sõideti ekskursioonidele. Kooliperele olid algusest peale abilisteks lapsevanemad, kohalikud ettevõtjad. Mingi omainimese tunne ja loomulik lähedus liitsid koolipere kiiresti üheks suureks perekonnaks, kus aidati üksteist ja lohutati ebaõnne korral. Vahe õpilase ja õpetaja vahel on peaaegu olematu. Et koolis on vaid neli klassi, needki liitklassid, siis „seisuste" vahet ei eksisteeri. Alles üleminek Vohnjast Kadrina keskkooli viiendasse klassi avab uue maailma - kärarikka ja tihti ka hoolimatult ebamugava. Väike Vohnja kool mõlgub veel kaua meeles.

Pidupäeva non-stop laadis kontserdil lauldi palju, mängiti stseene, oldi n-ö omas elemendis. Kontserdil olid osalisteks ka kooli endised õpilased. Kadrina keskkooli noormeeste rühm esitas hoogsalt meremeheliku tantsu, tantsisid ka õpetajad. Vohnja kooli pidudele on iseloomulik terve kooli osavõtt, olgu laul või segaeeskavaga pidu. Oh seda sagimist, oh neid kostüüme, oi neid selgehäälseid laule! Vana mõisamaja lausa heliseb laste käes.

Näitemängudega esinetakse kooli saalis ja igat sorti ülevaatustel, kust sageli ka kiituskirjaga koju tullakse.

Lastele annavad indu ja juhendavad vanema inimese kogemuse najal õpetaja Tiina Poopuu, direktor Õnne Kiviperk, väsimatu muusikaõpetaja Kaida Trujevtseva. Samas on ka õpetajad iga hetk valmis lavale astuma ja esinema. Selles majas pole ranget tööjaotust ega sundi - teha suudavad kõik, teha tahavad kõik ja tulemuse üle tunnevad kõik ka rõõmu. Igaüks oma võimete kohaselt.

Kahekümneaastane kool elab veel üle oma noorusaega, mis täidetud mängude ja inimlikult sooja kodutundega. Saalis oli näha inimesi, kes selle mõisakooli sündimisele hingega kaasa elasid, otsuseid vastu võtsid ning nüüd rahuliku pilguga oma lapsukese noorukiiga imetlevad. Soe kodune tunne poeb igaühe põue, kes kas või lühemat aega on selles imelises lastemaailmas viibinud.

Koolikella helina saatel algas see rõõmu- ja tänupidu ning lõppes lauluhelide ja aplausiga. Kroonikaraamatus pöörati ette uus lehekülg.