Laulude vahele mõtiskles hingedepäeva tähenduse üle Mõisaküla nelipühikoguduse pastor Jorma Õigus. Ta tõdes, et hingedepäev pole mitte kurbuse ega hirmude, vaid, vastupidi, hingerahu ja vaikse rõõmu päev.

Sel päeval mõtleme neile, keda meie kõrval küll enam pole, kuid kes on meid ellu aidanud ja meid kujundanud. Nii on nad taas meie südameis, andes tuge ja soojendades hinge.

Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates. Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse.

1990. aastatel levis taasiseseisvunud Eestis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.