Mõisaparki uuendades tuleb mõelda nahkhiirtele

 (4)
Mõisaparki uuendades tuleb mõelda nahkhiirtele
SuurvidelaneFotod: Keila Leht

Eestis elab 12 nahkhiireliiki, kes kõik on looduskaitse all.

Harjumaal ja mujal Eestis leidub palju vanu mõisaparke, mis pakuvad meile silmailu, mõnusat kohta jalutamiseks ja vaba aja veetmiseks. Mõisapargid võivad koosneda väga mitmetest eriilmelistest osadest. Neis leidub nii vanu puid, rohumaa lappe kui ka veekogusid. Nende omaduste tõttu pakuvad mõisapargid elupaika ka mitmesugusele elustikule - olgu selleks siis taimed või loomad. Üheks elustikurühmaks, kelle jaoks pargid tähtsat rolli mängivad, on ka nahkhiired.

Sageli arvatakse, et nahkhiired elavad vaid metsades ja linnadesse ning muudesse asulatesse on neil asja harva. Päris nii see siiski pole. Tõenäoliselt lendab pea iga artikli lugeja aias vähemalt mõnel ööl ringi nahkhiir või isegi mitu. Kindlasti on ka mõnedel maja voodri vahel või katuse all suisa nahkhiirte varjepaik. Samas on kõige liigirikkamad nahkhiirte elupaigad seotud metsade või laiemalt võttes puistutega. Nii on ka linnatingimustes sageli kõige paremateks nahkhiirte elupaikadeks pargid, mis on oma arengu käigus muutunud küllaltki metsailmelisteks. Veelgi enam, pargid koosnevad meil sageli suures osas laialehistest puudest ning sellised metsad on Euroopas nahkhiirte meeliselupaikadeks. Seda tüüpi puistuid on aga Eestis väga vähe ning parkide väärtus nahkhiirtele seeläbi väga suur.

Kõik meil teadaolevalt elavad nahkhiired on lisatud looduskaitse II kategooria liikide nimistusse. Parkides on neist kohatud kõiki ning mõni neist, nagu näiteks nattereri lendlane (Myotis nattereri) ja pügmee-nahkhiir (Pipistrellus pygmaeus), on Eestis väga haruldane. Lisaks haruldustele kohtab parkides loomulikult ka tavapäraseid liike, nagu põhjanahkhiir (Eptesicus nilssonii) või pruun-suurkõrv (Plecotus auritus).

Varjekast nahkhiirtele.
Seotud lood:

Nahkhiiri meelitavad parkidesse mitmed asjaolud, muuhulgas see, et neile meeldivad vanad laialehised metsad, millega pargid sarnanevad. Üheks laialehiste metsade eeliseks muud tüüpi puistute ees on see, et vanades pärnades, tammedes, jalakates ja teistes laialehistes puudes leidub ohtralt õõnsuseid, mis on nahkhiirtele vajalikud päevaste varjepaikadena. Ka need liigid, kes varjuvad pigem inimtekkelistes varjekohtades, nagu hooned, puuriidad või muud rajatised, leiavad enamasti parkides või nende vahetus läheduses oma koha. Teiseks on pargipuistud enamasti küllaltki hõredad ning neis on hea lennata ja saaki püüda. Võrdluseks võib ette kujutada tihedat kuusikut või noort kaasikut, kus lennata ning kajalokatsiooni abil saaki püüda on oluliselt keerukam. Kolmandaks on parkides aga eriilmelisi toitumisalasid. Oma koha leiavad nii liigid, kes tahavad lennata lagendike kohal, kui ka need, kes eelistavad toituda puude vahel või võrade ümber. Lisaks leiab parkides sageli elupaiga ka veelendlane, kes on spetsialiseerunud saagi noppimiseks veepinnalt.


Keila mõisa pargis on kõik eeldused, et ka sealt võiks nahkhiiri leida. On olemas vanad õõnsustega puud, lagendikud ja veekogud. Praeguseks on Keila pargis teada kolm nahkhiireliiki. Nendeks on Eestis tavalised põhja-nahkhiir ja veelendlane ning meie suurim nahkhiireliik suurvidevlane, keda juba igal pool ei kohta. See, et praeguseks on pargist teada vaid kolm liiki, ei tähenda aga sugugi, et tulevikus seal täiendavaid liike kohata ei võiks. Pakutavate elutingimuste poolest võiks Keila mõisapark sobiv olla veel mitmele nahkhiireliigile ning täiendavaid vaatlusi läbi viies võib juhtuda, et kohatakse mõnd seni leidmata liiki.

Loe veel

Hetkel on Keila mõisa park läbimas uuenduskuuri, mille käigus on osutunud vajalikuks ka osade puude langetamine ning hooldusraie. Vanade puude langetamine võib nahkhiirtele olla ohuks, kui tegevusi ei arutata läbi asjatundjatega, kuid koostöös on võimalik leida kõikidele sobiv lahendus. Oluline on säilitada võimalikult palju vanu õõnsustega puid, mis võiksid nahkhiirtele eriti suure tähtsusega olla. Samuti ei tohiks puid langetada soojal aastaajal, sest siis võib ümber kukkuvas puus olla ka nahkhiiri. Vanade puude langetamise üks mõjusid nahkhiirtele on varjepaikade (õõnsuste) arvu vähenemine pargis. Selle mõju vähendamiseks tuleks paigaldada Keila mõisa parki nahkhiirtele lisaõõnsused. Neid saab luua, kasutades nahkhiirte varjekaste. Üks varjekast võib nahkhiirte jaoks täita mitut funktsiooni ning aidata neid nii kevadel, suvel kui sügisel. Kevadel võivad varjekastid talveunest ärganud nahkhiirtele olla üleminekuvarjepaikadeks, kus viibitakse enne suvekolooniatesse kogunemist. Suvel pakuvad varjekastid sobivat eluaset emastest koosnevatele poegimiskolooniatele või üksikutele isastele nahkhiirtele, kes suvel suuri kolooniaid ei moodusta. Sügisel võivad need jällegi üleminekuvarjepaiga ülesannet täita. Varjekast ei ole sageli küll sama hea kui looduslik õõnsus, kuid parkides, mida asustavad nii inimesed kui ka nahkhiired, tuleb teha kompromisse, et rahulikult koos elada. Loodetavasti kannavad pingutused vilja ja varjekastid võetakse omaks.