Mitte Norras, kus maailma muuta tahtnud paranoiline mõrtsukas halastamatult lapsi hukkas. Nagu oleksid lapsed selle maailma kõikides hädades süüdi.

Tuleb rääkida surmast ja tapmisest siinsamas kodusel Eestimaal, täpsemalt meie omas vallas, Vääna-Jõesuus, läinud nädala alguses. Tuleb rääkida ühe mao surmast.

Juhtusin pealt nägema, kuidas rästik maha löödi. Mees oli teel Vääna-Jõesuus asuvale RMK telkimisalale. Ja seal siis see õnnetu oligi, mändide vahel oksarisul, mõnikümmend meetrit esimestest telkidest. Lamas kerratõmbunult, ainult pea oli kerast väljas, löögivarmalt püsti. Seljal kurjakuulutav must sikk-sakk. Ilmeksimatult keskmises suuruses rästik.

Siis mees ütleski: hoia tal silma peal, ma toon malaka. Metsa alt pole parajat malakat raske leida - mõne minuti pärast oli rästik surnud, veel tõmblev siug kristlikul kombel liiva sisse mahagi maetud. Päikese loojanguks on ta lõplikult surnud, teadis mees.

Mis pidi ütlema ajakirjanik ta kõrval? Eesti Vabariigi seaduste järgi on Eestis elutsevad maod looduskaitse all. Pealegi ootab looma tapjat seaduste järgi kuni aastane vanglakaristus. Ajakirjanikku kui kurjategija kaasosalist ja juhtunust mitteteatajat ootab samuti karistus. Palju mõtteid jooksis sel hetkel peas: Eestimaa Loomakaitse Liit ja Keskkonnaamet sõlmisid hiljaaegu roomajate kaitseks kokkuleppe, et loomakaitsjad võtavad linnatänavale ja koduaeda sattunud maod oma hoole alla ja lasevad väljaspool asulat jälle loodusesse lahti; see on väga inimlik kokkulepe, aga - see koht polnud ju asula, oli metsaalune telkimisplats, kus lapsi trobikonnas jooksmas; juhtunuks midagi, kes oleks appi tulnud - kõik kolm Eesti lennuväele kuuluvat kopterit on teadaolevalt remondis, Tallinnas aga, kust võiks tulla kiirabiauto, on teed veesulus. Kui rästik jõudnuks aga telkideni, või lapsed mänguhoos mõnikümmend meetrit metsa alla, siis...

Kaugemale ei tahtnud ajakirjanik mõelda. Lihtsalt jäi küsimus: millist ühiskonda me ehitame. On meil vaja ikka paranoilist heaoluühiskonda, kus kõiki ja kõike kaitseb humaanne seadus, olgu tegu siis mürgiste usside, rannarahva põhitoidust, kalavarusid hävitavate kormoranide või kellegi kolmandaga. Juhtunuks see lugu igipõlisel rästikute pulmitsemisalal, näiteks Türisalu panga teisel astangul, kus igal kevadel kümned ussid oma pulmapidu peavad (kõige kõrgemal astangul on ju soojaverelised valgetes kleitides ja mustades ülikondades noorpaarid), oleks mu mõtted olnud hoopis teised; küllap oleksid nad olnud teised ka näiteks Vääna rabas, või mõnel mujal siugude igipõlisel alal. Aga seal, mille inimesed olid oma asualaks võtnud...

Ajakirjaniku käsi rästikut malaka vastu kaitsma ei tõusnud. Ka suu jäi keelusõnadeks lukku. Aga tema otsus kaitsta kogukonda, kus saaksid elada koos nii loomad ja inimesed, oli hoopis radikaalsem: tuua asi avalikkuse ette, avaliku kohtu kätte.