Mõned mälupildid Tammneemest
Mul oli lapsepõlves kaks kodu - vanematekodu Nõmmel, täpsemalt Kivimäel Olevi tänaval, ja maa- ehk vanaema kodu Tammneemes Hallikivi kalurikohas. Seal elasid mu emapoolne vanaema Miili Klaus, kohaliku keelepruugi järgi Hallikivi Miili, ja mu onu Alfred ehk Hallikivi Albert. Onu Alfred käis minu jaoks mäletamatutest aegadest merel kalal nagu suur osa teisigi külamehi. Need olid merimehed, nagu kohapeal öeldi.
Vanaema maja asus küla keskosas, mererannast vast 30-40 m kaugusel. Majas oli üks suur tuba ja ruumikas köök, muidugi ka esik ja kõige selle kohal pööning ehk lakk. Igapäevaelu keskuseks oli köök, kus lisaks söögitegemisele ja söömisele parandati võrke ja võeti vastu külalisi, aga ka magati ühes vanas puitvoodis ja pea sama vanal sohval. Köögist, pliidi kohalt avanes leivaahju suu, ahi ise oli toas.
Kodune leivategu
Vast korra nädalas (või veidi pikema aja takka) pani vanaema kolmejalgsesse leivaastjasse taigna kerkima, sõtkus selle läbi ja tegi pätsideks. Onu Alfred küttis selle ajaga ahju kuumaks, selleks kulus tavaliselt üks jäme haokubu. Kui hõõguvad söed veel ahjus olid, tehti paistekook. Selleks laotati ümmargusele praepannile õhuke leivataigna kiht, vast sentimeetripaksune või veidi õhem. Pann tolle koogiga pandi 45° kaldega ahjusuule seisma, kuni kook küpses. Seda kooki murti, mitte ei lõigatud ja sellest sai igaüks esimesed palad uuest leivateost.
Seejärel tõmmati poolkustunud söed ahjust välja ja ahjupõrandale pandi küpsema leivad. Iga leiva alla läks tükk ajalehepaberit, et leib alt tuhaseks ei saaks. Paber kippus muidugi leivapõhja külge kinni kõrbema ja seda tuli sealt lahti harutada.
Too koduküpsetatud leib seisis pikalt värske, hoopis pikemalt kui poeleib. Koduleivaga oli seotud ka üks salatrikk - kui värskeltküpsetatud leiba koerale andsid, tuli sellele öelda, et "Eile tehti!". Värske leiva söömisest pidi koer oma lõhnatundmise võime ära kaotama. Kui aga lihtsameelsele loomale ütlesid, et see nii värske ei olegi, ei pidanud seda juhtuma.
Pritsaal - külaelu keskus
Aga leib leivaks. Otse vanaema maja merepoolse köögiakna all oli vast 1949. aastast alates pritsaal - okastraataiaga piiratud ala, kuhu randusid paadid, kus olid püsti võrgunagid ja mis oli pikki aegu külaelu keskuseks. Pritsaal tekkis koos kohaliku kolhoosi Randlane asutamisega ja selleks võeti ära mu vanaema ja meie naabrite mereäärsed maad. Mäletan, kuidas vanaema nuttis - pritsaali alla läks meie kartulimaa, kus kasvasid head muredad söögikartulid. Muidugi võeti koos kolhoositegemisega kõigilt ära ka heina- ja metsamaid, sest kolhoosnikul võis teadupärast maad olla vaid 0,6 hektarit.
Kuid mingem tagasi pritsaali. Seal olid koos kogu küla, aga ka mõnede Randvere meeste paadid. Minu mälestuste algaegadel oli kasutusel nii sõude-, purje- kui ka mootorpaate. Ühe paadiga käidi merel tavaliselt kahe mehega, erandiks oli kolmene paatkond, kuu kuulusid onu Alfred ja vanaonu Heinrich Eduard Piilpärk (vanaema vend) ning veel üks sugulane - Eduard Rumberg.
Tammneemes tunti kahte viimast meest veidi teiste nimede all. Vanaonu Heinrich Eduard oli Hendri ehk Hallikivi Üülu - miks tast Üülu sai, ei tea. Eduard Rumberg, kes elas Lepiku talus, oli Lepiku Eedi või Rumbergi Eedi.
Võrgupüügil
Suviti olin ma nende meestega koos üsna sage merelkäija. Sõjajärgsel ajal püüti võrkudega kilu, räimi ja lesta ehk kammeljat, harvemini pandi merre põhjaõngi tursapüügiks. Võrgul käidi Muuga lahel, sest sealset tänapäevast sadamat muidugi veel ei olnud. Tursapüük käis Karbimadalal, mida minu mäletamist mööda Tammneemes Hulkmadalaks nimetati. Seal on mitmeid eraldi liivapanku, neist kõrgeim ulatub vaid 1,8 m sügavusele veepinnast, kuigi ümbritseva mere sügavus on kuni 85 m.
Võrgupüügi aegadel käidi merel kaks korda päevas. Õhtupoolikul kella 16-17 paiku viidi võrgud merre. Sellele eelnes võrkude kivistamine - võrgu allservas olevaisse nöörilenkidesse pandi kivid, mis võrguserva merepõhjas hoidsid. Kammelja (Tammneemes öeldi kammila) võrgul olid kivid umbes tikutoosisuurused, kilu- ja räimevõrgul tublisti suuremad. Osal peredel olid kammeljavõrkude kivid asendatud tsingitud raudtraadist võrkudega - neid võrgu alt ära ei võetud ja kivistamine jäi muidugi ära.
Ööseks jäid võrgud merre ja neid mindi välja tooma hommikul kella viie paiku. Mina sel ajal tavaliselt magasin, kui ärkasin, tulid merimehed juba merelt koos võrkudes olevate kaladega. Selleks ajaks läksid pritsaali meestele vastu naised, kellel muidugi naine oli. Algas võrkude päästmine - kilu- ja räimevõrkude puhul raputati võrku kahest servast hoides tugevasti, nii et kalad maha pudeneksid. Kammeljavõrku päästeti võrku lapates ja kalu ükshaaval võrgusilmadest välja harutades. Kivid võeti vast enne päästmist võrkudel ära, peale päästmist aga riputati võrgud nagidele kuivama. Kammeljavõrgu nagid olid umbes 1,7 m kõrgusele postidele toetatud horisontaalsed latid, milliste ülaserva olid löödud ilma peata naelad. Need ulatusid latist pikalt välja ja nende taha võrgud riputatigi. Kilu- ja räimevõrgu nagid olid keerulisema konstruktsiooniga - nende postide kõrgus oli vast 6-7 m ja postide ülaotsas olid plokirattad, millest nöör üle käis. Naeltega horisontaallatte sai nende plokkide ja nööride abil koos märgade võrkudega üles tõmmata ja kuivanult alla lasta.
Paadid ja võrgud olid kaluripere toitjad, neist ei tohtinud ilma jääda. Minu vanaisa Kalle, keda ma iial ei näinud, läks 1905. aasta mihklipäeval (29. septembril) koos paari mehega tormisest merest võrke välja tooma. Paat läks ümber Kivikari juures Pällu ja Lutika talude lähistel ning kaks meest uppusid. Kalle tõid lained kaldale kummuli purjepaadi all, ta jäi raskelt kopsupõletikku ja suri sama aasta 20. novembril. Leseks jäänud vanaema Miilil tuli läbi viie riigikorra üksinda üles kasvatada isa kaotamise ajal 3-aastane Alfred ja vaid 2-aastane Hilda-Maria. Viimasest sai meie loo alul nimetatud sõja-aastal minu ema.
