Pärna talu. Kutsuti Patakaks, sest kuulus perekonnale Pattak. Asundustalu anti mõisa küljest Eesti Vabadussõjast osavõtnule Joann Pattakule. Maa anti, maja pidi ise ehitama. Selles majapidamises ehitati valmis ait ja elati selles. Elumaja päris valmis ei saanudki. Praegu on Pärna talu hooned ära lagunenud ja alles on hoone vundament ja võsa.

Piiri talu. Samuti asunikutalu. Maa anti sõjast osavõtnud August Ibrusele, kes ka maja ehitas. Praeguse sauna kohal asus kuivati. Kuivati hävitati II maailmasõja ajal ja lagunes ning hiljem ehitati selle kohale saun. Kuivati kolde ees suri 1943. aasta sügisel Kitsaare peremees Jüri Kulp, süda jäi seisma. Hetkel elab Piiri talus perekond Kinguste.

Allika talu. Õnnetu saatusega pere. Lühikese aja jooksul surid kõik perekonna mehed. Lugu juhtus 1950ndatel. Koolis tehti kaitsesüstimist. Perepoeg Mati jäi sellest väga haigeks. Kui teda haiglasse viidi, oli ta hüüdnud viimasena: "Vanaisa!" Järgmisena suri vanaisa Jaan. Naabertalu Mäekõrtsi tige hobune oli tulnud nende õue ja vanaisa pea puruks närinud. Järgmiseks kangutas isa Jüri viljapeksu ajal lahti jäätunud viljast ummistunud rehepeksumasinat. Mingil hetkel käis kehast läbi valu ja mees sellesse surigi. Perekonda sidus Kitsaare taluga see, et Jüri oli sündinud Kitsaare vanas saunas. Tema isa ja ema olid sel ajal talus teenijad. Hiljem, kui nad oma majapidamises elasid, käidi omavahel läbi. Praeguseks on talu nimetus ära muudetud Voldi taluks.

Viivari talu. Kunagi elasid seal õde-vend Mari ja Tõnis. Nad olevat olnud väga lühikest kasvu inimesed.

Koht oli väike, aga külas räägiti, et Mari on tegelikult väga rikas. Loopres oli oma ütlus, et rikas nagu Viivari Mari. Hiljem elas seal perekond Tõnson. Tõnsoni Juhan oli mölder, kes varjas end peale sõda. 25. märtsil 1949. aastal oli Erich Kulp Loopre veskil. Tõnson juba teadis, et küüditatakse. Natukese aja pärast oli auto küüditajatega veski õuel. Sealt mindi jalgsi Viivarile perekond Tõnsoni järele.

Kätte nad perekonda ei saanud. Neil oli punker Kitsaare karjamaa soos. Ükskord näinud mees unes, et tema punkri juurde tulnud suur reetee. Mehel tulnud selle unenäo peale hirm ja ta läks mujale. Vahetult peale mehe lahkumist leidis punkri üks Looprest pärit jahimees, kes pani punkri põlema. Praegu elab Viivari talus Ralf Aksel Anvelt.

Tuntud inimesed Looprest

Intervjueerides endisi külaelanikke andis autor võimaluse intervjueeritavatel välja tuua nende arvates kohalikus või laiemas kontekstis kuulsaid inimesi. Külaelanike poolt peetakse tuntuteks nii kirjanikke, riigiametnikke, kunstnikke, rätsepaid kui ka metsatehnikuid jpt.

Kirjanik Raimo Männis

Raimo Männis on sündinud Põltsamaa vallas Rõstla külas 16.12.1931. aastal. Pere kolis Loopre Veski talusse, kuna ema sai tööd kohalikus Soomevere koolis õpetajana. Raimo Männisel on õde Rutt, poolvend Toivo ja poolõde Tiia.

Raimo on olnud ka mehaanikainsener, melioratsiooniinsener, maaparandusmehaanik, teeneline ratsionaliseerija, peainsener, ENSV Kirjanike Liidu liige, prosaist, lastekirjanik, pensionär ja kalamees. Hetkel elab Raimo Harju maakonnas Laagri asulas.

Hans ja Eugenie Sukk

Hans Sukk (1906-1992) elas tuntud noorte kokkusaamispaiga, Pähklimäe läheduses ilusas Väikevälja rehetalus koos oma naise Eguenie Sukka ja laste Antsu ning Indrekuga. Neil oli väga uhke rehealune ja ilus kelder. Neil oli tugev tööhobune.

1927. aastal oli Hans Sukk Kõo - Loopre Turbaühingu juhataja.

1936. aastal asutas Eguenie Loopre Maanoorte Ringi ning Hansust sai ringivanem. 1933. aastal asutas Eguenie Kontrollühingu ja Pilistvere Ühispiimatalitluse ja sai revisjonikomisjoni liikmeks koos Hansuga.

1936. aastal oli Eguenie üks Kõo.- Loopre Maanaiste Seltsi juhtidest.

1934. aastast oli Hans vallavanema abi, kooli hoolekogu liige.

Hans Sukk oli Pilistvere kihelkonna tuletõrjeühingu Kõo rühma pealik.

1938. aastal valiti Hans Sukk Kõost Maaomavalitsuste esindajaks Vabariigi Presidendi valimiskogusse.

25. märtsil 1949 küüditati Suka pere Siberisse. Eestisse tulid nad tagasi 1955. aasta esimesel poolel, samal aastal läks Hans Sukk ilma pereta USA-sse. Rehetallu jäi naine ja lapsed. Sukk suri 86. aastasena USA-s. Mis asjaoludel õnnestus Hans Sukal Nõukogude Eestist USAsse lahkuda, ei selgunud ka intervjuudest.

Tuntumad külaelanikud

1917. aastal sündinud Karl Männis, ametilt mölder ja metsavaht. Ta osales kohaliku näiteringi tegevuses. Ümber Kõo mõisa on tema istutatud park.

Helmi Seil oli Pardiaugu talu perenaine, mõnus inimene ja käsitöötegija, kes on kudunud ja tikkinud väga ilusaid sokke, susse, kindaid ja vaipu. Tema tikitud on Eesti riigi aineline vaip Pilistvere pastoraadi seinal, kohapeal tikkis Helmi sinna peale ka Pilistvere kiriku. Pilistvere eelmine pastor Vello Salum kinkinud ühed tema kootud sussid Dalai Laamale ja need olla nüüd Tiibetis. Helmi küsinud, kas peaks Rooma paavstile ka sussid kuduma, kui see tuleb. Harrastuskunstnik August Paal elas Loopre - Kõo piirimail, koos oma rahvatantsijast naise Veeraga.

August maalis pilte seintele, veiniklaaside ja kannudele. Saksa ajal (1941-1944) elas mõnda aega Pärna talus helilooja Aarne Oidi isa Aleksander-Eduard Oit ja tema naine Olga. Aleksander- Eduard oli olnud kõva muusikamees, võtnud osa Pilistvere pasunakoorist. Mees oli olnud üsna kehva nägemisega ja seepärast käitunud vahel imelikult.

Sellepärast kutsutud teda Vanaks Sõgedaks.

Vabadussõjas võidelnud mehed

Johannes Pattak (2.12.1893-8.07.1946)

Oli enne sõda Loopre mõisas tööline. On saanud Vabadussõja osalemise eest Vabadusristi ja Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedali. 1923. aastal sai Kõo valla Loopre mõisast 15,82 hektari suuruse krundi, mille ristis Pärna taluks, mis läks 1938. aastal sundmüüki majandusraskuste tõttu. J. Pattak arreteeriti nõukogude julgeoleku poolt jaanuaris 1945 Kehras. Mõisteti augustis 1945 sõjatribunali otsusega 18 aastaks vangilaagrisse ja 5 aastaks asumisele ning kogu tema isiklik vara konfiskeeriti.

Johannes Pattak suri 8. juulil 1946 Kemerovo oblastis Siberis. Matmispaik teadmata.

Paul-Osvald Tammpere (kuni 27.05.1935 Tiss) (21.02.1895- 11.05.1942) Vabadussõjas osales 30. novembrist 1918 6. jalaväepolgu kuulipildujate komando noorem- ja vanemohvitserina, alates septembrist 1919 2. kuulipildujate roodu ülemana. Ülendati veebruaris 1920 alamleitnandiks ja sama aasta mais leitnandiks.

Ta sai Vabadussõja Vabadusristi ja Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedali.

Oli Türi alevi algkooli õpetaja, Viljandimaa Kõo valla Kirivere algkooli juhataja. Paigutati septembrist 1940 ümber Venevere algkooli juhatajaks.

Ostis detsembris 1939 Kõo valla Loopre mõisasüdamest moodustatud 56,17 hektari suuruse Loopre talu.

Oli Kaitseliidu Sakalamaa Maleva Pilistvere malevkonna Kõo kompanii pealik veebruar 1928 - juuni 1940 ja malevkonna juhatuse liige.

Ülendati veebruaris 1934 kapteniks. Teenete eest on saanud Valgeristi III klassi (1936) ja Eesti Punase Risti V klassi (1939). Oli Isamaaliidu Kõo osakonna ja VRVÜ Viljandi osakonna liige.

Arreteeriti 14. juunil 1941 nõukogude julgeolekutöötajate poolt ja viidi Venemaale. Mõisteti märtsis 1942 Sverdlovskis surma. Paul-Osvald Tammpere lasti maha 11. mail 1942. a. Siberis. Matmispaik teadmata.

Jaak Heinsalu (kuni 31.03. 1936 Heinthal) (10.05.1919- 12.02.1952) Vabadusristi kavaler. Sai Viljandimaa Kõo valla Loopre mõisast 1923. aasta maist 18,72 hektari suuruse krundi.

Ehitas Jaago (Jaagu) taluks ristitud kohale hooned ning see kinnistati tema nimele oktoobris1929. Müüs koha ära ning ostis detsembris 1937. aastal Koksvere külla 54, 83 hektari suuruse Sepa talu. Oli Kaitseliidu Sakalamaa Maleva Pilistvere malevkonna Viljandi osakonna liige. Saksa ajal oli omakaitse liige aastast 1941-1944 ning tegeles talupidamisega.

Arreteeriti ametlikult alles 20. detsembril 1944. ENSV Sisevägede Sõjatribunali otsusega 25. juunist 1945 mõisteti 15 aastat vangilaagrit ja 5 aastat asumist, mis NSVLi Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsusega detsembris 1946 vähendati 10 aastani. Oli kinnipeetuna Viljandi ning Tallinna Patarei ja Lasnamäe vanglais, Kemerovo ja Irkutski oblasti Novo-Ivanovka vangilaagrites. Jaak Heinsalu suri 12. veebruaril 1952 Kemerovo oblastis Siberis. Matmispaik teadmata.

Kokkuvõte

Vaatamata vähesele allikmaterjalile sai autor teada, et Loopre mõisa on esmakordselt mainitud 1454. aastal, kui Liivi ordu läänistas Loopre ala. Eesti Vabariigi ajal oli mõis kasutusel erinevates funktsioonides, kuni mõisa südamest moodustati Loopre talu.

Nõukogude ajal moodustati Loopre mõisa ja küla aladele sunniviisiliselt pärast 1949. aasta küüditamist põllumajanduslik artell. Nõukogude ajal hävisid paljud mõisakompleksi kuuluvad hooned, samuti muutus Loopre küla hoonete elanikkond ja välisilme.

Iseseisvuse taastanud Eestis ei ole ei Loopre mõisa ega küla elu eriti edasi arenenud. Mõis on vahetanud mitu korda omanikke ja suhteliselt lagunenud Küla probleemideks on noorte vähesus, väljaränne ja oht külana välja surra.

Tööle on andnud värvi endiste ja praeguste eakate inimeste mälestused, mis ulatuvad tagasi 19. sajandi II poolde.

Uurimistööga on võetud kokku väikese Kõo valla paikkonna, Loopre, ehitiste ja inimeste lugu läbi ajaloo. Uurimistööks kasutatud materjali nimekirjaga saavad soovijad tutvuda Kõo raamatukogus.

Käesolevaga lõpeb Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpilase Monika Kinguste uurimistöö avaldamine. Mälestused on erinevad ja mäletatakse erinevaid asju. Arvestades uurimustöö koostaja noorust ja mäletajate vähesust, palume mõistvat suhtumist, kui avaldatud materjalis esines ebatäpsusi. Jääme huviga ootama lehelugejate kommentaare, täpsustusi ja meenutusi sellel teemal.

Vallalehe toimetus