Mõtisklus: asi pole mitte sildis, vaid sisus.
Lugu oli selline: ankeetandmete järgi otsustades täiesti normaalne Tartu Ülikooli haridusega ajalooõpetajast perepea ja tema koduperenaisest kaasa otsustasid loobuda oma neljast alaealisest lapsest!!! 30aastane pereema räägib nii: „Kui abiellusin, soovisin, et meie peres oleks 12 last. Nüüd olen oma neljast lapsest juba täiesti tüdinenud. Mõtlesin, et lapsed on toredad ja ilusad asjad ja võrsuvad meie kõrval nagu muuseas üles. Selgus aga, et nende peale läheb tohutult aega ja energiat. Ja ma ei kujutanud ettegi, et nad nii jubedaks ja hirmsaks võivad kasvada. Nad käratsevad, lõhuvad, ronivad selga, ühesõnaga väsitavad. Nüüd olen ma targaks saanud."
Kõige parema tahtmise juures, ei saa ma aru, kuidas sellist suhtumist lastesse saab olla? Kuidas on võimalik, et ema räägib lastest kui asjadest? Kuidas on võimalik, et viieaastane Anu, kuueaastane Taavi, seitsmeaastane Tuuli ja üheksa-aastane Toomas äkki ei mahu enam oma vanemate ellu?
Mõte läks edasi lastekodude peale. Kui palju on meie lastekodudes lapsi? Kui palju on nende seas orbusid, lapsi kellel pole vanemaid? Kardan, et neid on vähe. Enamjaolt vist on seal ikkagi lapsed, kelle vanemad on nad vahetanud viinapudeli, hõlbuelu, võib-olla ka narkootikumide vastu välja.
Sellest on jube isegi mõelda. Aga see on reaalsus. Õudne küll, aga see õudus on sündinud, kasvanud ja arenenud meie seas, meie kõrval, meie elus. On arenenud ja kasvanud kahejalgsete seas, kes end looduse kuningaks peavad.
Kui oleks minu teha, ma paneks sellised vanemad vangi. Mitte päris „kinnimajasse", aga piiraks nende liikumisvabadust, keeraks mõnukraanid kinni ja paneks nad tööle. Vähemalt nõndapalju peaks nad teenima, et laste ülalpidamiskulud oleks tasa tehtud ja omale jääks ka üle, tüki leiva, terakese soola ja kopsikutäie vee jaoks. Äkki tuleks aru pähe kui näeks ja saaks aru, et elu võib ka karm olla.
See on muidugi ulmekas, sest on ju olemas demokraatia, mis ei luba inimest ahistada. Aga miks peavad sellise demokraatia oma valuga kinni maksma lapsed, kes ometi milleski süüdi ei ole?
Täna on 20. august, taasiseseisvumispäev.
On hea tunne mõelda sellele, kuidas taasiseseisvumine algas ja kuidas ta kulges. Huvitav on aga see, et mida kaugemale see päev ajas jääb, seda enam tekib neid omale rinnaletagujaid, kes ütlevad.... meie tegime! Reaalselt on meeles tegijad, kes olid tõesti tegijad. Kel oli võimu ja mõistust asja õigetesse rööbastesse suunata, seal hoida ja edasi minna. Ei unune see Ülemnõukogu hilisõhtune istung 1991. aastal. Ei unune Lauristin, Väljas, Rüütel, Toome, Nugis, Savisaar ja paljud teisedki, kes oma ja rahva tahte teoks tegid. Nemad olid koos oma rahvaga hoolimata sellest, et see oli neile väga hädaohtlik aeg. Nad olid siin ja andsid rahvale kindlasti rohkem tuge ja usku kui teise riigi kaitsva tiiva all Eesti lipu lehvitajad. Ei unune iialgi ära pilt, kui Arnold Rüütel seisis Moskvas turmtule all, tõsiselt, aga sirge seljaga. See oli üsna õhkõrn piir, mis lahutas teda „rootsi kardinatest" ja lukustatud ustest.
Veel üks mälestus tollest ajast on see, et nagu hiljem selgus, oli paljudel suuresõnalistel vabaduse eest hüüdjatel hädasti vaja välismaale minna otsekohe, kui Moskvas riigipöörde katse algas. Tagasitulemine võttis aega seni, kuni siin oli „klaariks puhunud" ja vene tankid kadunud. Võib-olla polnud tagasisõidu pileteid saada.
Seoses iseseisvuse taastamisega ajab veel üks ütlemine „harja punaseks". Tihtilugu toonitatakse, et need kes siit välismaale põgenesid, hoidsid alles eestluse, et tänu neile säilis eesti keel ja meel. Andke andeks, oleme ausad - päris sedasi see ikka ei olnud küll!
Kogu lugupidamisega väliseestlaste vastu arvan ma siiski, et eestlus säilis Eestimaal ikkagi tänu nendele, kes kodumaal elasid ja töötasid.
Omas kogukonnas seal kuskil kaugel muidugi hoidsid väliseestlased oma rahvuslikkust ja see oli väga hea, aga siinolijate kanda oli ikkagi suurem koorem.
Need, kes oma kodumaa tolmu jalgadelt ei pühkinud, vaid jäid siia hoolimata murest tuleviku pärast, kannatasid palju. Elasid üle küüditamise, tulid Siberist tagasi. Elasid üle sundkollektiviseerimise ja sellega kaasneva tohuvabohu. Andsid „vabatahtlikult" ära oma varanduse - maad, hooned, põllutööriistad, loomad, ikka suutsid veel naeratada. Tegid kümmekond aastat olematu palga eest tööd ja tulid võitjana põhjamudast välja. Nad ei otsinud paremat, vaid hoidsid oma kodust kümne küünega kinni. Maaelu säilis tänu neile, kes pidasid au sees mõtet:
Kui küla kord kaob,
kaob Eestimaa ka.
Hoides oma kodu
hoiad ka Eestimaad Sa.
Neil oli taasiseseisvunud Eestile üle anda korras põllud, kõrgetoodangulised loomakarjad. Paraku ei osatud seda mõnel pool eriti hinnata.
See jutt, et Eestit ei olnud, oli ENSV on tühi loba. Eesti on olnud kogu aeg olemas südames, mõtetes, hinges nende jaoks, kes Eestit armastasid. Nende jaoks, kes läbi vaeva kasvatasid oma lastest eestlased, kes lubatu ja lubamatu piiril nagu köietantsijad kõndisid. Ega parteilase staatus ei teinud inimesest veel mingit monstrumit. See oli paljudele kaitsekiht. Ja see kaitses inimest ennast ja tema lähikondlasi. Tean üht koolidirektorit, kes pealtpoolt nähtava kommunistina suutis oma õpilasi kaitsta ja hoida. Seda kaitset sain isegi tunda. Minu meelest pole asi mitte sildis, vaid sisus. Neid ei tohiks segamini ajada. Praegu seda paraku tehakse.
Räägime nüüd armsamatest asjadest ka.
Kõige ilusam pilt ja jutt ilmusid 3. augusti Pärnu Postimehes sellest, kuidas politsei turvas luikede perekonda, kes mere poole liikus. See läks väga südamesse. Aitäh Eesti Politsei, et te kurikaeltega maadeldes ja pättidega rinda pistes pole lasknud hingel kalestuda. Et te leiate endas niipalju südamesoojust aidata endast nõrgemaid hingelisi.
Ilusad, armsad ja huvitavad on ka Lea kirjapanekud kalendritähtpäevadest ja ajaloolistest asjadest. Leakene! Hoia sulg haljas, ära lase seda rooste minna ja jätkugu tinti, ikka toopide kaupa.
Palju rõõmu tegid meie olümpiapoisid! Kui maakaarti vaadata, siis oleme kui tilluke laik suurte ja võimsate vahel. Aga näe - särama lõi see laigukene soojalt ja eredalt. Kui nüüd riike ja rahvaid kokku lugeda, oli meie medalisaak küllaltki silmapaistev. Rahvaarvu arvestades ja meiega võrreldes oleks mõni suur ja võimas pidanud saama tuhatkond medalit - aga võta näpust, ei saanud ühtki.
Üks pisike möödalaskmine oli ka. Kui ilusad olid võistlejate kostüümid. Sinise-valgega pluusid, valged püksid ja kingad - lihtsalt moeetenduse kõrgliiga! Aga nad tulevad avaparaadile mingite hallide kossakatega, mis pani ahhetama! Kes see „tark" võis küll olla, kes nii otsustas? Nii külm ju ka polnud, et lühike käis poleks sobinud!
Lõpetuseks tahan ma soovida ilusat, turvalist koolitee algust kõigile koolilastele. Nii neile, kes esimest korda koolimaja trepist üles sibavad, kui ka neile, kes jätavad koolitrepile oma viimased 1. septembri sammud. Olge tublid, õppige hästi, ärge tehke väga palju vimkasid. Suhtuge õpetajatesse austavalt - uskuge, nad on teie sõbrad, kes aitavad üles leida selle õige teeotsa, mida mööda edaspidi sammute!
Kallid õpetajad! Teile soovin vastupidavust, jõudu, lahedat meelt ja päikesepaistet klassiaknasse!
Olge tublid, nautige sügist!
