Mõtisklus: Last ei saa kasvatada õhupallis
Sööb vaikselt nohisedes puusületäie ära ja terve tuba on tema südamesoojust täis. Ta ei urise mu peale, kui tema pealael oleval plekkrestil kuivatan õunalõike ja tema kirglikult kuumas koldes valmib toit. Nagu muuseas vahetab toas õhu ja eraldi boonusena soendab veel ekstra seda hingelist, kes tema kõrval tugitoolis on koha sisse võtnud. Kui hädasti ja kiiresti on vaja mõni pesutükk kuivaks saada, teeb ta selle töögi meeleldi ära ja ei vaata kurja pilguga neid valmissaanud õunalõikude kotte, mis on riputatud tema kõrvale laes olevate konksukeste otsa, et nad ahjusoojuses mõnuleda saaks ja niiskeks ei läheks. Tuli meelde veel kaheksaski "tööots". Kui kellelgi on kõva köha ja rinnus ragiseb, siis paremat paika ei ole kui vanaema ahju ees hanerasvaga jalataldu ja rinnaesist määrida.
Kes küll ahju välja mõtles, ma annaks sellele Nobeli preemia. Seda mul teha pole võimalik. Aga kuulsin pealt üht vaidlust, mille panen kirja:
Korsten ütleb ahjule: "Olen sinust tähtsam. Minuta sa oleks vaid üks tossu tuppatooja."
Ahi vastas korstnale: "Kui suitsutossu poleks, oleksid sa tarbetu ja muiduleivasööja!"
Nojah, ahju väljamõtleja oli väga terase mõistusega ja tegi tulusa asjapuu valmis. Tänapäeval paraku on mõnikord mõtlemisega nagu midagi viltu. No ei saa ma aru, miks asjatatakse selle ravimite poes müümise ümber! On välja käidud mõte, et inimestel on nõndaviisi mugavam, kuna poed on tavaliselt apteekidest kauem lahti. Oh heldust! Kes siis ikka iga tableti järgi apteeki traavib, eks väike esmaabi karp ja mõned palaviku ja valuvaigistavad rohud võiks ju varuks olla, kodus kõrgel kapiriiulil, lastele kättesaamatus kohas.
Kui seda lugu kõverpeeglist vaadata, siis võibolla mõni tahab just nimelt apteegist heeringaid osta! Kas siis pannakse apteegi nurka heeringatünn või?
Ega siis arstirohi ei ole ju kommipakk või vorstijupp, mille ilma eriliste nõuanneteta võib kotti panna. Ma pole apteegist vist ühtegi purki, pudelit ega tabletti ostnud, kui pole saanud piisavalt asjatundlikku informatsiooni. Ega apteek pole riigikogu, kuhu saab istuma ilma erialase hariduseta, peaasi, et nimi on järjekorras õigel kohal ja partei kah populaarne. Apteekriks peab õppima viis aastat.
Kas keegi ravimite poes müümise pooldajaist on endale ka aru andnud, mida see juhmus kaasa toob? Sellist küsimust ei oleks tohtinud üldse üles tõsta!
10. novembri "Postimees" vahendab Eesti Apteekrite Liidu juhi Kai Kimmeli mõtteid:
Kas kunagi kellelgi on pähe tulnud küsimus, mida õpetatakse ülikoolis apteekritele viis aastat? Ega keegi ometi arva, et meile õpetatakse seal raha lugemist ja soodustuste arvutamist? -
Ükski uuring ei näita, et Eestis pole käsimüügiravimid kättesaadavad. Ravimitootjate huvi oma müügimahtu suurendada paistab aga välja küll! -
Tekitab õudust, et rahal on nii suur võim, mis lubab inimese tervisega mängida, sellele peale ja sellest üle astuda.
Olgu ikka nii, et poes on poekaubad ja apteegis arstirohud. Punkt!
Sellest sügisest kinnitatud tervisekaitse nõuded sätestavad muu hulgas, et lasteasutuste maaala haljastamises ja ruumides ei tohi olla mürgiseid taimi. Neid ohtlikke taimi on õige pikk nimekiri. Kõik meie õues, aias ja aia taga kasvavad taimed, millest pole märkigi teada olnud, et nad on ohtlikud.
Heake küll, lasteasutuste territooriumid lööme puhtaks. Laome uunikivid ritta, saab murest lahti. Aga kuidas siis selle asjaga saab, kui lapselapsed maale vanaema juurde tulevad? Kas vanaema peab ka õue ära asfalteerima? Siis ei tohiks ju ka ümberkaevatud peenramaad olla. Sealt saab lapseraasuke oma pisikese sõrmega välja urgitseda näiteks vihmausse. Keegi ei ole ju uurinud, kui kahjulikud need tervisele on.
Last ei saa ju kasvatada õhupallis. Talle tuleb maast madalast selgeks teha, mida võib ja mida ei või. Laps toob sinilille kimbu emmele rõõmuks, ta ei hakka neid ju sööma. Ega neidki lapsi eriti palju pole, kes suure hirmuga hambad toore sibula sisse löövad ja kus need nartsissisibulad siis ikka vabalt vedelevad seal, kus pole nende koht. Et keegi täiskasvanu nartsissi sibula söögisibulaga segi ajaks, selleks peab küll hirmus pohmell olema. Siis pole võibolla mitte lillesibul süüdi, kui tervisega midagi juhtub.
Elu on elu. Jäävad taimed ja jäävad probleemid. Aga neid ei tohiks üle tähtsustada. Kõike saab ju selgitada ja selgeks õpetada.
Lapsepõlvest on meeles, kuidas noppisime metsast sinililli, ülaseid, aasalt nurmenukke, järasime pundiviisi jänesekapsaid ja hapuoblikaid, haukasime rabarberivarsi peale. Muidugi mitte hobuse doosides, vaid lapsele omastes kogustes. Mürgised taimed olid isaema poolt tuttavaks tehtud, neid me ei puutunud. Üks hea asi oli veel seal kaugel lapsepõlvemaal. Lepaoks sai ühest otsast ära kooritud ja selle panime sipelgapessa. Natuke aega nad selle kallal toimetasid, siis raputasime sipelgad pessa ja see pulk oli imehea hapu maitsega, kui seda limpsida.
Minu arust on lapse tervisele kõige ohtlikumad nii mõnedki arvutimängud, kui neid valimatult ja pikka aega mängida. Ja ega televiisorist näidatavad multifilmid iga kord ka eriti kukupaid pole, rääkimata igat masti märuli ja vägivalla filmidest.
Olgu mis tahes - las ma olen elust kibestunud vanamutt - mida ma tegelikult ei ole, aga mõned asjad on ikka valtsisti küll. Neid veidrusi voolab kui Vändrast saelaudu, üks imelikum kui teine. Nüüd siis tahab kultuuriministriherra meie raamatukogud ära reformida, õigemini neile tsensuuri peale panna. See on ikka päris suur aps. Kas tõesti oma ala tundvaid raamatukogu töötajad ei saa usaldada! Kas tõesti ainult minister teab, mis lugejale hea on! See on ju lausa lapsik mõte, et raamatukogu ei peaks muretsema ajaviitekirjandust. Seesama ajaviiteromaan aitab luua lugejale teistmoodi maailma, kui on see, kus me parasjagu elame. See laseb hingata natuke romantilisemat õhku ja selle tõttu tõusta veidi kõrgemale argielust. Kui ikka loed meeldivat armastusromaani, tuleb ka vanal inimesel noorus meelde, kaovad seljapea ja liigesevalud, mõte uitab kuskil kaugel. Mis selles siis halba on? On välja öeldud, et raamatukogud peaks eelistama väärtkirjandust kodumaistelt kirjanikelt. Kus on see verstapost, mis eraldab väärt lugemise sellest teisest? Äkki on need loodlaulud ja lugemistükid hoopis sedaviisi, et püütakse näidata rohelist tuld kirjanikele, kes eriti populaarsed pole. Ehk on soov neid upitada, lootes, et nii saavad äpud kirjastused ja kirjanikud jalad alla. Ei tea, ei tea, ei tea!
Hoolimata kõigest on talvise pööripäevani aega veel ainult kolm nädalat. Selle peale võiks hõisata: "Hurraa!" Päike asutab end astuma iga päev ikka pikemat sammu võttes.
Päkapikudki lähevad liikvele ja jõuluvana kammib habet ning vaatab kasuka ja vildid üle, et koid pole suve jooksul auke sisse söönud. Põhjapõdrad ja hobused on tugevasti kosunud ja reedsaanid ootavad kuuri all minekut, jalased helkivalt säramas. Kõik on valmis, et rõõm ja rahu tuleks meie juurde. Jõululaupäeva õhtul särab meile kallite inimeste viimne kodu sadades tuledes, sealt kumab vastu mälestus, hoolivus, armastus!
Head torilased! Andke andeks, et hulga ilusat valget paberit oma torisemisega ära raiskasin! Ma luban, et sel aastal ma enam ei virise, vaid astun viksi ja viisaka ristiinimesena jõulupühadele ja aastavahetusele vastu! Olge terved ja tublid! Soovin teile rõõmsaid, rahulikke, armsaid pühi! Soovin tervist ja jõudu, siis tuleb õnn iseenesest!
