Mõtisklus: Mida mina teeksin, kui mina saaksin ...
Vanal ajal ütles talurahvas nii:
„Oleks minu olemine,
teiseks minu tegemine,
küll mina teaksin,
mis mina teeksin.
Paneks härrad härgadekski,
prouad peale pulkadekski."
Sättisin oma mõttelõngakera ka selles suunas veerema, et mida mina teeksin, kui mina saaksin ... Noh, kui ma tahaksin olla poliitik, siis ma mõtleksin hoolega järele, kas mu mõistus suudab sammu pidada sellega, mida mul teha tuleb. Kas ma trügiksin poliitikasse aadete või omakasu pärast.
Kuidagi ei tahaks, et oleks tõene see vana lugu isa ja poja jutuajamisest. Pärast kooli lõpetamist, kui poeg mõtleb, mida edaspidi tegema peaks hakkama, annab isa talle head nõu: „Kui sind huvitab muusika, aga sa laulda ei oska, hakka diskoriks. Kui tunned huvi kunsti vastu, aga joonistada ei oska, hakka fotograafiks. Ja kui sa üldse mitte midagi ei oska, siis hakka poliitikuks."
Jutt jutuks, aga kui ma oleksin poliitik ja kandideeriksin parlamendi saadikuks, siis ma tahaksin, et mul oleks täisports hääli otse valijatelt, mitte mingisugused teistest ülejäänud ülekantud räbalad.
Kui ma istuks parlamendis tooli peal ja laua taga, siis ma poppi ei teeks. Annaksin endale aru, et see on minu töö ja tööluuse teha ei tohi.
Kui ma oleksin koalitsioonis, siis ma ei paneks teerulli käima iga kord, kui opositsioon mõne ettepanekuga lagedale tuleb. Kõik arukad mõtted peaks olema ühtviisi teretulnud, ükskõik, kelle peast nad pärit on.
Ühest erakonnast teise hüppamist peaksin ma põlastusväärseks, kui sinna on astutud maailmavaadet järgides. Kui valik on tehtud mingeid hüvesid silmas pidades, siis on muidugi ükskõik, kus oled - kõlgu, kus tahad.
Kui ma oleksin president, siis ma teeks oma suguvõsa põlistalust taas täisverd Eesti nimega talu ja mingisugusele osaühingule seda välja ei rendiks. Peaksin talu nagu Eesti mees muiste ja mullu oma raha ja rammuga. Teeks sellest tõelise oma kodu ja lõpetaks selle imeliku turismitalu staatuse ära.
Kui ma oleksin proua president, siis ma laseks presidendil isiklikult rohkem särada ja esil olla. Ise oleksin tagasihoidlikumalt tubli. Piltlikult öeldes astuks ma presidendi kõrval või samm tagapool, mitte kaks sammu eespool.
Mulle ette nähtud külluslikku kuupalka peaksin ma küllaldaseks ning ei astuks selle piiridest üle. Ma austaks eelarvet.
Ma püüaksin vaadata sissepoole, teha kõik selleks, et viiendik Eestimaa lastest ei läheks tühja kõhuga magama ning et lastel oleks rõõmus ja rahulik lapsepõlv. Selle nimel ohverdaksin palju.
Kui ma oleksin haridusminister, ma lõpetaks selle omapäi reformimise ära. Laseks koolirahval rahulikul moel tööd teha, mitte habemenugadel kõndida nii, et ei tea, mis homme saab või ülehomme tuleb.
Et kooliõpetus on kõige alus, siis ma kaaluks iga otsust, peaks asjaosalistega nõu, kuulaks asjatundjate õpetusi ja arvestaks nendega, kes nende otsuste järgi töötama ja elama hakkavad. Prauh ja põmm otsused jätaks ukse taha ja Riigikogul ei laseks neid väe ja võimuga seaduseks vorpida. Ja ma teeks kõik selleks, et tippspetsialiste koolitataks Eestimaal, mitte ei toodaks neid väljamaalt sisse - et no näe, omal ju pole!
Kui ma oleksin valitsusjuht, siis ma ei kutsuks taevast appi, vaid sõdiks pea, käte ja jalgadega selle eest, et Eestimaal oleks eluvaim sees igas külas, et hingaks iga talu, et maaelu ei sureks välja.
Ma kõneleks väga kurjalt nendega, kes sulgevad maainimestele vajalikke asutusi, kes arvavad, et kõige tähtsam on nende kasum ja maal polegi ju inimesele muud vaja kui värsket õhtu ja seda tal ju ometi on.
Ma ei oleks väga uhke asjade praeguse seisu korral, vaid püüaks midagi muuta, teha midagi, mille üle võiks uhkust tunda. Viie rikkaima riigi hulka jõudmine ja kiire lähenemine Soomele ja Rootsile - nende juttude kohapealt oleks ma täitsa kuss.
Kui ma oleks Brüsseli ametnik, siis ma ei julgeks unes ka näha mõtet, et ahiküte tuleks ära keelata. Nii tobeda mõtte peale häbeneks ennast herneks ja veereks sohu laukasse.
Kui ma oleks ...
Kui ma oleks ...
Aga pole parata! Ei ole ma see, teine ega kolmas, ei tahagi olla! Tahan olla ja olengi see põline maamutt, kes tunneb rõõmu lihtsatest asjadest, valutab südant, kui tunneb, et miski kisub kiiva. Olen üsna rahul oma elujärjega. Kui see vanadus on juba elukaaslaseks sättinud, peab rahul olema.
Kui suudan veel rattaga Torisse „kihutada", hallid lokid tuules lehvimas, on süda rahul.
Kui jõuan muruniiduki käima tõmmata ja üürikeste pausidega paagitäie bensiini ära kõrvetada, on sihuke tunne, nagu oleks olümpial pjedestaalile pääsenud. Kui mõte sedavõrd töötab, et saan ristsõnadest jagu ja mõne rea kirja panna, on taas selline tunne, nagu paistaks päike päev läbi aknasse.
Muret teeb see, et mälu on kehvaks jäänud. Kui see oleks ealine iseärasus, siis pole häda midagi. Aga kui see on isand Alzheimer, kes kosja kipub tulema, on lugu kurvem.
Sai nüüd jutustatud küll! Aitäh, et lugesite!
Ah jaa! Üks asi tuli veel meelde. Kui lugesin veebruarikuu vallalehest, et on avatud leiunurk, kuhu saab häid ja huvitavaid asju panna, siis mõtlesin kohe kolmele asjale. Samast veebruarikuu lehest oleksin leiunurka tallele pannud vallavanema veeru, mis hakkab pidevalt ilmuma. See on väga hea uudis ja nagu tänaseks olen aru saanud, on see veerg huvitav.
Teiseks oleksin ma sinna lisanud selle uudise, et edaspidi on lehes õnnitlused kuupäevadega nagu vanasti. Kolmandaks lisaks sinna Lea koostatud ajaloohõngulised kirjatükid.
Tänaseks on neile lisandunud need vahvad Tori kooli õpilaste vitspunutised ja lilleseaded, mis alevikku ehivad. See on ikka väga vahva ettevõtmine. Aitäh kogu kooliperele!
Head inimesed! Jaanipäev möödas, jõulud veel kaugel, katsume vahepeal kenasti hakkama saada! Kasvagu tomatid, kurgid, kapsad, kõrvitsad ja muu nasvärk!
Kartulimardikatele ütleks: „Õgige vähem või minge hoopis minema!" Muremõtetele ütleks samamoodi - olgu neid vähem või kadugu hoopiski metsa! Ilusat suve!
