Mõtisklus: otsime ja leiame headust, sõprust, hingesoojust
Võtame näiteks tantsimise. Kui on pidu, muusika mängib siis on ju nii ilus, kui soliidne härra tuleb, kutsub mõne preili või proua tantsima ja nad seal siis keerlevad „muusika rütmis" nagu Kärna Ärni ütleb. Kui aga soliidne paar embaks üksteist ja keerleks päise päeva ajal kuskil tänaval, pargis või mõnes muus avalikus kohas, poleks see ilus ega sünnis. See oleks juba tõsine kõrvalekalle normaalsest käitumisest. Samamoodi on minu arust lugu poliitikutega. Kui nad on omavahel, koos sõpradega, saunasm kalal või niisama juttu puhumas, rääkigu mida tahes.
Ajagu lausudu, valetagu varesed valgeks, see ei puuduta kedagi. Aga kui nad on oma ametipostil, siis on uduajamine täiesti lubamatu. Siis peab iga sõna olema selge, tõsine ja puhas kui prillikivi. Siis lihtsalt ei tohi valetada, vaid iga sõna eest tuleb vastutada. Iga Eestimaa inimene on seda väärt, et see, kes on upitatud teda valitsema on üdini aus.
Paraku on praegu olukord selline, et ei oska enam midagi mõelda ega öelda. Poliitikapada kobrutab, keeb üle, kõrbeb ja levitab mitte kõige meeldivamat aroomi, et mitte öelda haisu. See teeb murelikuks.
Murelikuks teeb ka meie riigiisade peavarju probleem. Jälgin juba mõnda aega seda taaderanti, mis Tallinna Mustpeade vennaskonna maja ümber käib. Valitsus tahab seda kõigest hingest vennaskonnale tagastada, kuigi neid on arvuliselt ainult mõni ja nende organisatsioon polegi otseselt sama, kes maja omas. Kultuurirahvas on mures, aga kes neid ikka kuulab.
Kahjuks ei mõelda sellele, et sedasi võib edaspidi neil endilgi nirusti minna. Kui näiteks ilmuks välja raesekretär Fonne, kes oli 17.sajandil Kadrioru omanik, järeltulijad ja panevad seljad kokku Peeter Suure suguseltsi pärijatega, siis ei jääks ju Kadriorust Eesti riigi jaoks kivi-kivi peale.
Ja kas need Stenbockidki jätaks oma uhke maja tagasi küsimata, kui nad ükskord aru saavad, et siin jagatakse lahkelt, rõõmsalt ja lõpmatult. Jube lugu! Riik on, riigipead on, aga oma katust pole. Raske probleem.
Neid arvukaid rahaskandaale ei jõua vist enam keegi kokku lugeda. Aga vaat mõni asi huvitab mind küll. Räägitakse mingist VEB fondist mille kaudu suured rahasummad suundusid vasakule või haihtusid hoopis. Nüüd, kui asi on aegunud hakati sellest rääkima. Vastutusele enam kedagi võtta ei saa, aga selle teemaga seoses mainitakse koguaeg, et panga asepresident oli Vahur Kraft. Olgu pealegi aga mina va uudishimulik mutt, tahaks kangesti teada kes oli tollal panga president!
Ja ma tahaks kangesti teada kuidas lahenes IRL-i elamislubade skandaal.
Oleks huvitav teada ka seda, kuidas mingitesse riigi rahadega tehtud filmidesse sattus nii palju reformierakondlasi? Kas siin on tunda veidike ühele poole kalduolevat reklaami?
Valitsev erakond korraldab kinnises ringis Koopaoravate koosolekuid. Need võivad täitsa vahvad olla. Nimetus on igaljuhul väga sümpaatne. Veel sümpaatsem ja vahvam oleks, kui neid koosolekuid peetaks koos rahvaga. Igaüks meist vaataks ju telerist suure huviga näiteks saadet „Koopaoravate konverents" või „Koopaoravad oma rahvaga".
Ega suhtlemine lihtrahvaga pole häbiasi. Seda peaks tegema kõik erakonnad. Siis kaoks ehk ära või muutuks leebemaks see mastimändide ja rohujuurte tunne.
Käitumisest oleneb palju. Kui lihtinimene libastub ja keerab mõne käki kokkupole hullu, aga kui riigimehed ei oska käituda ega pea lugu heast toonis, siis on pühalik. Nad peaks täpselt teadma, kus jookseb hea ja halva piir. Riigikogu ja valitsusliikmete jaoks võiks olla kohustuslikuks kirjanduseks „Viisaka ja laitmatu käitumise ja ülevalpidamise leksikon". Sellist raamatut vist ei ole, aga võiks ju trükkida.
Sealt saaks ehk õppida selgeks nii mõnegi käitumisnormi, kasvõi vabandamise. Kui inimene saab aru, et ta peab millegi eest vabandama, siis peaks ta selja sirgu lööma, puhtsüdamlikult silma vaatama ja puhta südametunnistusega paluma vabandust.
Nagu möödaminnes seda mainida- see ei veena kedagi, pigem annab signaali sellest, et mitte millestki pole aru saadud ja kahetsust ei ole.
Just praegu räägitakse Estonian Airi suurkoondamisest ja ohust, et kogu kupatus võib ka pankrotti minna või siis vajab riigilt hiigelsummasid, et ellu jääda. Ei saa aru, miks toodi rahvuslikku lennufirmat juhtima välismaalane, kes nii kiiresti oskas firma kuristiku äärele viia.
Juhtus see kogemata või oli seda mõnele kildkonnale väga vaja? Ma ei ole viriseja vanamutt, mu süda tõesti valutab. Aga ma püüan ka ilusamatele asjadele mõtalda.
Kuigi õues on pime, hall ja vesine on õhus tunda suure ootuse algust. Veel natuke, vähem kui kuu aja pärast, hakkab päev pikemaks venima. Selle alguse hakatuse kohta kõlbab üks salmike. Kaharat kuusekest metsaserval käis paitamas talvine tuul.
Talle sosistas kuusk oma soovi: „Tahaks saada ma jõulupuuks!" Kindlasti täidab keegi tema soovi. Postkontoris on palju ilusaid pühadekaarte, poodides on küünlaid igas pikkuses ja jämeduses. Jõulusalmid ootavad päheõppimist, häälepaelad silumist, et jõululaulud kaunilt kõlaksid. Kõik on ootevalmis.
Veel üht jõuluaegset „tegelast" tahaks meelde tuletada: „Kõrvits kosus, kõrvits kasvas, prisked põsed punni lõi. Kohtas äädikat ja suhkrut, Nii tast jõulusalat sai."
Kui te linna satute, otsige üles ka raamatupoed. Seal on vahvaid trükiseid. Kahte Leelo Tungla raamatusse olen ma lausa armunud. Need on „Seltsimees laps" koos oma järjega „Samet ja saepuru". Need on raamatud mis lähevad südamesse ja teevad sinna pesa.
Räägitakse, et tänapäeva noored ei pea raamatutest lugu, et nad saavad kõik vajaliku arvutist. See oleks kurb, aga ma loodan, et see päriselt nii ei ole. Raamatut peaks armastama, ta on seda väärt. Lugemine tohterdab hingehaavu, annab ohtralt mõtteainet ja avardab silmaringi.
Head inimesed! Otsime ja leiame headust, sõprust, hingesoojust! Oleme üksteisele toeks, tunneme rõõmu kaasteeliste kordaminekutest, ulatame abikäe kui kellelgi on mure kanda. Mõtleme ka sellele, et elu on väärt elamist ja Eestimaa on parim paik elamiseks! Ilusat jõuluootust, südamerahu ja rõõmu teile kõigile head torilased!
