Mõtisklus
Üks salm oli selline:
Igal asjal on üks ots
aga vorstil on neid kaks.
Kui sa mind ei armasta
võin võrrelda sind vorstiga.
Nüüd olen ma mõelnud, et vaat demokraatia on ka üks kahe otsaga asi.
Jäi jalgu selline teema: 2004. a. sai Tartus valmis suur ja uhke Maaülikooli loomakliinik, mis maksis 60 miljonit. Nüüd seisab ta seal kui moodsa tehnika muuseum ja loomade ravi sealt praktiliselt saada pole võimalik. Miks? Aga ikka sellepärast, et loomaarste pole. Kuhu kõik loomaarstid jäid? Läksid tööle Soome riiki, sest seal palk suurem. Eesti haiged suurloomad viiakse Soome, kus eestalstest arstid neid ravivad. Paraku pole viieteist aasta jooksul ühtegi Eestist pärit looma päästa suudetud.
Siin ongi minu meelest demokraatia kaks otsa. Ühes otsas spetsialisti õigus minna tööle kuhu tahab, teises otsas riigi kohustus neid välja õpetada. Kas ma mõtlen valesti kui arvan, et võiks olla mingi tõkend. Kasvõi kohustuslik aeg töötada siin, kus haridus on saadud.
Sellist kahe otsa demokraatiat leiab mitmelt poolt. Võtame koolivormi. See just nagu poleks õige, kui kõik lapsed peaks kandma ühtmoodi riideid. Justnagu mõjuks see isiksusele halvasti. Aga missugune on selle tagajärjel “vorsti” teine ots? Kui lapsel ja lapsevanemal pole piisavalt kriitilist meelt võib juhtuda, et laps käib koolis kui hilpharakas. Aga nii ilus oleks, kui koolilapsed käiks koolis tagasihoidlikus, aga soliidses rõivastuses.
Minus tekitab nõutust koolide pingeritta seadmine. Kuidas saab võrrelda võrreldamatut? See on ikka küll üks tobe üritus. Ja millist kasu toob see haridusele?
Kui keegi “tarkpea” kuulutas, et tavalistes riigikoolides käivad ainult need lapsed, kes õppida ei taha ja ainult eliitkoolides saab normaalse hariduse, siis tahaks küll öelda: “Loll jutt suhu tagasi!”
Õppida saab igal pool, sest õppimise tahe on ikka igal õpilasel omas peas peidus. Seda ei saa sinna panna ükski tiitel mis sõna KOOL ette käib.
Võib juhtuda, et väikeses maakoolis käib laps, kes mõõdab oma kooliteed sammudega, areneb mõnevõrra mitmekülgsemalt kui see, kes oma teadmised arvutist ammutab, sest tema näeb looduses ja igapäevases elus toimuvat lähemalt ja mõistab seda paremini.
Ma tunnen üht inimest Tori vallas, kel on küll vaid 7.-kl haridus aga taimi, loomi, linde, nende elukombeid ja hääli tunneb nii hästi ja põhjalikult, et võiks sellel alal minister olla. Usun, et selles on suur osa ka 3-4 km pikkusel kooliteel.
***
Vanasti öeldi sellise inimese kohta, kes väga vähe sõi, et ah see elab õhust ja armastusest. Kui nüüd vaadata, kuidas viimasel ajal toiduasjadest räägitakse, siis ei jäägi suurt midagi üle, kui õhk ja armastus.
Viimane “avastus” oli see, et rohelist ei tohi süüa – tekitab vähki. Mõni aeg varem tuli keegi välja hämmastava teooriaga – kartul ei sünni üldse süüa. Toorpiim on “kahjulik”
– sellel on mikroobid sees, munadel jälle salmonella. Rasvad ja sealiha ei sünni nagunii kuhugi, suhkur ja sool mõlemad valged surmad. Maiustaks natuke Kalevi kommidega, aga need on kräpid, ei julge suhu pannagi.
Maainimesel on vähemalt puhast õhku piisavalt, aga linlastel läheb raskeks, seal on õhk saastane ja seda äraspidist armastust on ka rohkem.
Talve elame me muidugi lahedasti üle, sest varsti hakkab valimiste vahukoore pada kõvasti üle ajama, nii et jätkub kah kulbiga tõsta.
***
Jätan aasimise järgi. Las jääb see kõik seljataha, nüüd on ju algamas imelised päevad – hingedeaeg ja jõuluootus, ühtmoodi südamesseminevad mõlemad.
Mõtteid kõigist kallitest inimestest, kes kõnnivad teispool Elujõge, toovad sügisududes vaevlevatesse päevadesse nõnda palju soojust ja hingevalgust, et väline rõskus ja pimedus taandub. Süütame küünlad ja astume mõtetes tagasi nendesse ammustesse aegadesse kui kõik need keda mäletame veel elupäevalised olid. Oleme nendega koos kõik need udused päevad ja siis astume tasa-tasa jõuluootusesse!
Head inimesed!
Hoidke kõrvitsatel silm peal, et need raisku ei läheks, sest jõululaud ilma kõrvitsasalatita on poolik. Varuge küünlaid, et november ja detsember saaksid küünlavalguses kumada!
Olge muhedad terved ja tublid! Ja hakake juba õppima jõulusalme!
Mis tehtud, see tehtud!
