Mõtteid seoses Eesti riigi taastamise 20. aastapäevaga
Nii on see olnud 24. veebruaril - iseseisvuspäeval, 23. juunil - võidupühal ja 20. augustil - taasiseseisvumispäeval. Ühtlasi kannab see mälestussammas endas mälestust erinevatest ajajärkudest ja riigikordadest ning ka taasiseseisvumisajal toimunud kodanikualgatusest. See on austuseavaldus meie rahva ajaloole ja meie omakandi inimestele, kes sillutasid teed meile kaasaegsetele, et saaksime elada vabas Eestis.
20 aastat ei ole pikk aeg riigi jaoks, kuid kahekümne aasta jooksul on üks põlvkond saanud täiskasvanuks ja tegelikult tuleb küsima nendelt, kuidas edasi? Nendel noortel inimestel puudub võrdlusvõimalus ja kogemus eelmisest riigikorrast, kuid suurenenud on võimalused maailmaga avatult lävida ning see annab kindlasti laiema pildi ning arusaamise. Nendelt küsides saaksime teada, millises riigis nemad tahaksid elada ja teadmine annaks suunised edaspidiseks.
Eestile tõi vabaduse kodanike julgus seista vastu ebaõiglusele. Eesti iseseisvus ja kodanikuühiskond on olnud tugevad just seetõttu, et nende algatus tuli rahva poolt. 1991. aasta 20. augusti sündmused ei oleks sündinud ilma Rahvarinde ja Kodanike Komiteeta. Selle kokkuleppe poolt hääletades täitsid tolleaegse Ülemnõukogu liikmed oma kohuse Eesti riigi ja rahva ees, sest rahvas tahtis seda.
Vabadus vajab hoidmist ja kaitsmist iga päev. Me elame väga keerulisel ajal ja kiiresti muutuvas maailmas. See tähendab, et meil tuleb tegelda olulisega ja mitte lasta end eksitada ebaolulisest. Riik ei ole midagi - ilma selles riigis elavate inimesteta. Meie endi otsustest oleneb meie ja meie riigi edu rohkem, kui me vahel tahame seda uskuda.
Et püsiks inimeste vabadus, peame märkama ka teisi inimesi enda kõrval. Igapäevased hoolivad küsimused peaks kõlama sagedamini kui seni.
Meil igaühel on oma arusaamised, lootused ja ootused oma riigi suhtes. Me võime mõnikord olla kriitilised ja mitte rahul mingite otsustega, kuid on ka põhjust siiralt rõõmu tunda sellest, mis on hästi ja mis on olemas. Ja iseseisvuse taastamine on kindlasti kõige olulisem sündmus, mille üle saame rõõmustada.
Öeldakse, et minevikku tundmata ei saa üles ehitada tulevikku. Kurb on see, et aasta-aastalt jääb vähemaks neid inimesi, kes mäletavad ja oskavad rääkida 1919. ning ka 1941. aasta sündmustest ja meie tuleviku eest võidelnud meie oma kandi inimestest. Et meie rikas ajalugu ja läbi sajandite ning erinevate riigikordade eestlust kandnud inimesed ei jääks lihtsalt nimedeks mälestussambal on vaja järjepidevust põlvkonnalt põlvkonnale nende sündmuste edasi andmisel.
Loodan, et juba järgmistel tähtsatel tähtpäevadel osalevad nendel üritustel lisaks Kaitseliidule ja Naiskodukaitsele ka Noored Kotkad, Kodutütred ja palju vanemaid ning nooremaid inimesi, keda huvitab meie ajalugu. Ja küllap ka ajaloo, ühiskonna- või kodanikuõpetuse tunnid on need, kus lisaks õpikutarkusele õpitakse tundma ka oma kodukoha ajalugu, inimesi ja mälestusmärke.
R. Ruutsoo on öelnud: „Vaimselt suureks saamata pole meie olemasolul eestlastena lihtsalt mõtet."
