Mu sõbra jaoks on valla mu uksed…
Ehk neile praegustele lasteaia viimase rühma mudilastele.
Uulu lasteaed kutsus mind kohtuma viimase rühma vanematega. Pean tunnistama, et minu jaoks oli taoline kohtumine esmakordne. Minu suureks rõõmuks oli kohal palju vanemaid, kes oskasid esitada asjakohaseid küsimusi kooli kohta. Mõni oli endine vilistlane, mõni teadis kooli kohta juba pere koolilastelt, aga mõne jaoks oli kool oma mälestustes. Tänan kõiki asjaliku arutelu eest!
Peamine sõnum, mida tahaks vanemateni kanda, on see, et meie kool ootab väga teie lapsi oma sõbralikku perre.
Kallid vanemad, oodake oma lapse kooliminekut nagu pidupäeva. Laske lahti oma hirmud, sest muidu kannate need üle oma lastele. Lapsed ju ootavad kooli. Missuguse õhinaga need poisid ja tüdrukud lasteaias oma tehtud töid tahtsid näidata ja kui palju neil rääkida oli ning millised ootused neil kõigil on!
Keegi ei öelnud, et ei taha kooli tulla. Loodan, et nende õhin ja koolirõõm ei kustu.
Nüüd on käes aeg, mil peaksin võtma vanemana aja maha ja meenutama, kuidas oli kõik siis kui ise selles vanuses olin. Leidke endas taas see uudishimu ja rõõm, mida jagada!
Me saame õppida kuulates, vaadates, katsudes, nuusutades, jäljendades.
Kinkigem oma lastele võimalus seda teha. Tore, kui loete neile ühe jutukese igal õhtul. Teie laps vaatab Teid nagu kukuks Teie suust kauneid kristalle, ta jälgib pingsalt Teie näoilmet, silub sõrmede ja peopesaga üle raamatulehtede ja kuulab.
Ja nii õhtu-õhtult, ikka ja jälle kasvõi sama juttu, sest iga kord on Teis lugemise ajal miskit muutunud. Nii õpib ta kuulama ja järeldusi tegema, sest iga kord on jutt sama, aga mõte tibake teisem. Igal õhtul on tähtsad erinevad tegelased.
Ootame teie lapsi Uulu kooli õppima! Sest sõbra jaoks on valla me uksed ja me hing...
Kohtumiseni kevadisel koosolekul!
