Lilleküla päästekomando juures tervitasid meid lahkete nägudega vaprad tuletõrjujad. Esimese üllatusena pandi tööle "Pikk Robert", mis tõstis Kosejõe kooli lapsed 54 meetri kõrgusele.

Meie tahtsime ka selle vägeva metalse korvtõstukiga minna pilvi katsuma, kuid selgus, et peame veel kasvama. Edasi tutvusime majaga. Saime teada, mis on keemiakonteiner, nägime, kui palju vajalikke vahendeid peidab endas üks tuletõrjeauto, saime kerida kokku pikka ja rasket tuletõrjevoolikut. Istudes tuletõrjeauto roolis, tundis nii mõnigi väike poiss, et just see on tema unistuste elukutse.

Poksikott ja jäätis

Seda, et tuletõrjuja on väga kiire mees, nägime oma silmaga. Vaevalt kõlas häirekell, kui juba siuhti laskuski ta mööda metalltoru ülevalt puhkeruumist alla, pani välkkiirelt kaitsevarustuse selga ning istus autorooli. Veel saime teada, et tuletõrjujad teevad kõvasti trenni poksikott i tagudes ning hantleid ja tõstekangi tõstes. Nende lemmikmagustoit on jäätis.

Häirekeskuse ruumidesse sisenedes pidime olema hästi vaikselt, et mitte häirida tublisid töötajaid, kes inimeste hädaabikõnesid vastu võtavad.

Istudes ümber suure laua, vestlesime ohutu käitumise teemadel, aga ka sellest, kuidas käituda ohuolukorras ning kuidas kutsuda abi.

Võõraid asju ei näpi

Kui meie teadmised olid üle kontrollitud ja meid tublideks ning tarkadeks lasteks ristitud, ootasid meid demineerijad.

Demineerimiskeskus oli eriti huvitav paik poistele, sest tervelt üks ruum oli pomme, granaate ning muid põnevaid asju täis. Jutt selles ruumis oli aga väga tõsine ning õpetlik - ära kunagi puutu maas vedelevaid tundmatuid asju!

Meie kõikide lemmikuks sai aga pommikoer, kelle tarka tegutsemist, ustavust ning kuulekust oma perenaisele võisime eemalt jälgida.

Oli õpetlik ja tore päev. Kohtusime paljude tublide inimestega, kes vapralt teiste elusid päästavad ning on oma abivalmiduse ning sõbralikkusega meile kõigile eeskujuks. Koostöös nendega suudame tagada selle, et meie lastel oleksid piisavad teadmised turvalisest käitumisest.