Talvi Jusilo hindas autori keelekasutust ja rikast sõnavara, näiteks tule teema juures oli palju sõnu, mille tähendust tänapäeva õpilased enam enam ei teagi.

Bioloogiaõpetaja Kangur ütles, et see raamat on evolutsioonilugu, kuhu on pikitud teadust ja seletused on tehtud lugejale väga lihtsaks. Raamatut võiks kasutada 6. või 9. klassis lisamaterjalina. „Võlus lühike, selge ja ilus tekst, lugude rääkimise viis. See raamat sobiks uuele Jääaja keskusele, mille tekstid on väga raskepärased," rääkis Inga Kangur.

Kõnelejad kiitsid, et mõni muistend oli nagu muinasjutt või kui lihvitud ilukirjanduslik tekst.

Oma lugemismuljet jagas ka koolipoiss Tiit, kes ütles, et seda raamatut võiks sõbrale soovitada küll. Autor ütles oma sõnavõtus, et esinejad tõid raamatust olulise välja. Tema tuli selles raamatus lugejate ette oma nullide teooriaga.

 „Aeg on see, millel pole algust ega lõppu. Inimene tahab neid kategooriaid määratleda, aga aeg kulgeb meist sõltumatult," ütles Harri Jõgisalu.

Reet Saar

Mis raamat see on?

1. novembri vihmast niiskel selgel õhtul oli mõnekümnel huvilisel rõõm osa saada Harri Jõgisalu uue raamatu „Muistendid igavikust" esitlusest.

Raamatukogu saali telliskiviseinad tekitavad aega peatavaid kujutlusi. Aja voolust igavikus tegi raamatu autorgi juttu. Selles raamatus on ta välja pakkunud omalaadse nullidega teooria, kus hulk nulle tähistab kaugemat igavikku ja meie päevade suunas liikudes nullide arv väheneb samuti. Vahepeal saab nullide jada juurde konkreetsema numbri, millega teaduses tähistatakse mingit epohhi, näiteks 4,55 miljardit aastat on Maa vanus.

Autor alustab kirjutamisega veest ja elu tekkest Maal ning jõuab rohelise terakese ning Tori hobuse kasvatamiseni. Sinna vahele mahub paljust Maal olnust: näiteks jääaeg, kivikülv, inimene, sõna, siidiuss, tuleraud, piison jne. Küsisin, kui kaua ta seda raamatut kirjutas ja sain vastuse, et umbes üks aasta.

Kujutasin ette, et mõttes kulus Harri Jõgisalul selleks kogu elutarkus, seega kõrge eaga mehe üheksakümmend eluaastat! Muidugi, need, kes on olnud tema õpilased, tunnevad raamatust ära keemiku, kui ta lahkab vee molekuli,bioloogi, kui ta kirjutab fotosünteesist või evulutsioonist ja koos ülejäänutega kirjaniku, kui nad naudivad tema sõna lihtsust, selgust ja poeesiat. Selle sõnaga on vaeva nähtud. Ettekandjad arutlesid, kuhu see raamat liigitub: on see ilukirjandus, teatmeteos või õpik? Pealkiri ütleb ise - need on autori muistendid.

Muistend on uskumus, mille sisu on tõde. Seega lugeja võiks nende lugude juures oma uskumiste ja teadmistega jõudu proovida.

Omapärasel viisil seda ka tehti. Kolm naist olid raamatu läbi lugenud, väljakirjutisi teinud ja esitasid tsitaate. Mehedki rääkisid midagi, kuid keegi neist ei olnud raamatut.

Harri Jõgisalust oli kahju, kui ta küsis pooleldi omaette, kuhu kadusid rändtuvid või ürgveised? Nägin end hetkeks ürgveisena hiigelookeanis hõljumas vetikatest vaibal ja samas ära kadumas. Kas selles uskumuses on ka tõde inimkonnast tulevikus? Raul Rähni