Muljeid Juuliku külast
11. novembril käisidki siinkirjutaja, vallaaednik Tiina Kubbi ja keskkonnainspektor Anastassia Turlova Juulikul.
Juuliku on kummaline küla, mis koosneb kahest eraldi seisvast kogukonnast: ühes küla otsas põllupealne uusasum, mida 2002. aastal rajama hakati ja mis tänaseks pea „valmis“, ja teises Murumäe aiandusühistu, endisaegsest suvilapiirkonnast kujunenud aastaringsete elanikega asula.
Alustasime Juuliku uuest elamurajoonist. Esimesed majad kerkisid kunagisele põllule 2002. aastal. 2005. aastal algas küla laienemine ja lisandus paarkümmend majapidamist. Täna elab uusasumis ligi 70 peret. 2007. aastal loodi aktiivseid elanikke koondav Juuliku külaselts, millega on liitunud ligi pooled peredest, ühiselt loodetakse leida lahendusi külaelu puudutavatele probleemidele. Algusest peale on seltsi eesotsas seisnud Mart Siimann, kes oli lahkelt nõus küla tutvustama.
Tänased Juuliku küla elanikud ostsid arendajalt krundid, igaüks ehitas oma maja ise. Arendaja ülesandeks oli rajada teed ja veevärk. Paraku juhtus nii, et tolmuvaba tee asemel valmis killustikuga kaetud tee ning veetrassidel pole tänaseni kasutusluba: need jäid ehitamise ajal vastu võtmata.
Tänaseks on külaelanike initsiatiivil rajatud tolmuvaba kattega tee - ikka oma raha eest. Momendil on prioriteediks veetorustikule kasutusloa saamine ning aastatega ilmnenud ehituslike apsude leidmine ja parandamine. Üks valupunkte on ka tänavavalgustus - küla on pime. Valgustuse on oma jõududega rajanud vaid ühe põiktänava elanikud. Külaselts on kirjutanud raha taotlemiseks küll mitu projekti, kuid siiani pole toetust saadud.
Lisaks on külaselts südameasjaks võtnud ka vaba aja veetmise võimaluste laiendamise. Nii rajati möödunud aastal Kohaliku Omaalgatuse Programmist saadud toetusega kaks mänguväljakut koos ronimispuude ja kiikedega. Võrkpalliplatsil mängivad nii lapsed kui täiskasvanud. Rahvas peab koos jaanipäeva, jõulude ajal tuleb jõuluvana. Ühiseid tegemisi on teisigi, näiteks möödunud suvel püstitati suur välitelk, kus vaadati koos jalgpalli maailmameistrivõistlusi. Isegi need, kes vuti vastu suurt huvi ei tunne, olid kohal.
Ringi sõites hakkab silma, et majad on ilusad, aiad heakorrastatud ja kaunid, muru niidetud. Oma jõududega on niidetud ka kruntidest väljapoole jäävad teeääred. Kindlat kokkulepet pole - kes näeb, et vaja, läheb ja teeb korda. Uusasumis ei ole poolikuid hooneid, kusagil ei vedele ehitusprahti ega muud sodi. Vaid neli krunti on hoonestamata ja mõnedel neist lokkab umbrohi. Mitmed elanikud on istutanud oma aedadesse puid. Mõned männid sirguvad ka teeservades väljaspool krundi piire. Mart Siimann tunnebki muret, et puid on vähe - kevadel tahaks teeääred täis istutada, et kaoks lage põllupealne mulje.
Saku poole sõites jääb tee äärde tilluke metsatukk ja seejärel algab vasakut kätt nn eesküla - samuti korras ja kena. Teisel pool äärmiselt auklikku kruusateed on aga palkmaja, mille aed upakil, mitmest kohast lausa pikali vajunud. Tõeline inetus tee ääres.
Mart Siimannile meenub veel üks mure - pikisilmi oodatakse lubatud Nurme tänava äärset kergliiklusteed. Selle valmimiseni - arvatavasti juunis- liiguvad elanikud, sh koolilapsed, auklikul porisel teel autode vahel.
Mööda Nurme tänavat siirdume Murumäe poole, tee äärde jääb Juuliku küla maju. Siis mõned asutused ja firmad. Näiteks Nurmiko, kena ja korrastatud aiandusettevõte. Endisesse katselauta on rajatud motoklubi ja puidufirma, mõlemal ümbrus kenasti korras. Ja kohe kõrval rõõmustab silma Eesti Maaviljeluse Instituudi nägus hoone. Eemalt paistab paraku aga endine sigala, mis nüüd varisemise äärel ja hooldamata.
Murumäe aiandusühistus on paljud suvilad ehitatud eramuteks. Mõnel krundil on tööd lõppenud ja majaümbruski kenasti korda tehtud. Teisal annavad materjalide hunnikud ja lammutustöödest jäänud kuhjad-riidad tunnistust, et ümberehitamine alles käib. Murumäel on 58 krunti. Aiandusühistu esimehe Katrin Koosa eestvedamisel koostati ühine detailplaneering, millega on määratud kruntide ehitusõigused, reserveeritud maa tehnovõrkudele ja rajatistele. Tõsi, praegu on Murumäel vaid elektriliinid, kuid kui avaneb rahaline võimalus, on detailplaneeringu alusel võimalik kohe tehnovõrkude ehitusprojektid koostada. Piirkonna mureks ongi see, et puutub ühisveevärk ja -kanalisatsioon. Oma rahakoti peal seda rajada ei jõua. Detailplaneeringuga on liitunud 54 maaomanikku, nendel on ehitustöödega seotud asjaajamine lihtsustatud: on teada, kuhu, mida ja kui suures mahus võib ehitada. Ja samuti on selge, millised võimalused on naabril. Juunis detailplaneering kehtestati - ilmselt just seetõttu käib Murumäel täna üsna laialdane ehitustegevus.
Ühistu muudavad kauniks suured puud ja aastaid tagasi rajatud aiad. Mitmed krundid jäävad n-ö metsa äärde, see lisab looduslikku ilu. Silma aga jäi ka paar ilma majata kila-kola täis krunti.
Üllatas mitmes paigas kõrvu jäänud äge koerte haukumine. Ei tea, kas need loomad naabritel öösel magada lasevad? Üldise mõnusa elukeskkonna miinuseks võib lugeda aga väga kitsaid teid.
Juulikust jäi mulje kui kenast ja korras, vaid mõne üksiku pisikese iluveaga külast. Kuid miks üldse selline „kooslus“ - uuselamurajoon ja aiandusühistu - kaks eraldi paiknevat asumit, kaks võõrast kogukonda, kes teineteisest suurt ei tea. Mõlemal omad, erinevad mured. Äkki oleks lihtsam, kui olekski kaks küla?
