Aafrika üldilme ei sarnane loodusfilmides nähtuga

Filmilikku loodust ja eksootilisi loomi saavad turistid näha safaril. Meie grupp külastas Nakuru loodusparki, aga ma ei pea seda eriliseks elamuseks. Kõigist savanniloomadest jäi nägemata ainult trofee ise - lõvi. Meeldejäävaim oli seik, kui üks ahv hüppas matatu aknast sisse ja haaras toidukarbi. Vastupanu ma osutada ei jõudnud, ahv tiris lõunasöögi mu käest ja jooksis kähku eemale. Kindlasti ei kubise kogu Keenia savanniloomadest. Tõsi, metsas elavad ahvid ja järve ääres võib kohata krokodille, aga kõige sagedasemad loomad on ikkagi lehmad, kitsed, lambad ja eeslid.

Ilus on kõik see, mille loodus on teinud. Inimkätega valmistatu kipub olema räämas ja lohakas. On tavaline, et prügi loobitakse maha. „Kes koristab?" küsisin ja sain vastuseks: „Valitsus."
Räämas onnid, äravahetamiseni sarnased müügiputkad, tolmused saviliiva teed, kõnniteede ja tänavavalgustuse puudumine, igal pool roojavad koduloomad - selline elukeskkond pani mind Keilat veel rohkem hindama. 500 000 elanikuga Elgeyo Marakwet maakonna kuberneri nägu venis pikale, kui talle Keila pilte näitasin. „Tõesti kena," pidi ta tunnistama. Ilusad on ka Aafrika inimesed. Ma pole täheldanud, et kõnnin Eestis ringi ja imetlen vastutulijaid. Keenias tegin seda. Inimesed olid sihvakad ja saledad. Keegi ei nälginud, vahel aga esines ülekaalulisust (eriti naiste seas). Riietutakse stiilselt, isegi karjased ei pidanud paljuks triiksärki kanda. Hämmastav on keenialaste võime oma jalatsid puhtana hoida. Mina, seevastu, pidin oma riietust ja poriseid jalanõusid ikka-jälle vabandama. Inimeste tõetruu ja värske välimus tuleneb ilmselt Keenia toidust. Süüakse ugalit, maisijahust tehtud maitsetut putru. Seda võetakse koos mõru rohelise salatiga. Populaarne on ka ciabatti, pannkoogid, lihapirukad, praekana, kala, herned-oad-läätsed ning eksootilised viljad. Minu jaoks olid uuteks avastusteks granadill ja puutomat. Tuleb välja, et neid saab Eestistki, aga 40 korda kallimalt. 

Ilus ilm ja savanniloomad ei vaimustanud mind sugugi nii palju kui kohtumised tavaliste inimestega.

Inimeste vaesus on põhjatu

See on aga väärikas, iseendaga hakkama saav vaesus. Enamik inimesi tegeleb põllumajanduse või müümisega. Arvukates müügiputkades istusid hommikust õhtuni samad näod ja müüsid küpsiseid, pulgakomme, limonaadi, röstitud maisi. Becky, 30-aastane tüse ärihai, kes iga asja peale kõva häälega naeris, kauples puuviljadega. See oli tema elu - istuda päevast päeva ühel kohal ja müüa puuvilju. Isegi juuksur käis tal kohapeal patse sidumas. „Mis sa teed, kui jääd vanaks ja enam puuvilju müüa ei saa?" küsisin. „Siis ma suren!" hüüdis Becky ja puhkes naerma. Aga ta ei teinud nalja. Keenias saavad pensioni ainult riigiteenistujad. Becky pensionisammas on ta puuviljad ja kaks last. Kohalikud rääkisid, et Keenias teenivad viisakat palka üksnes poliitikud, politsei, arstid ja õpetajad. „Aga juristid?" küsisin murelikult. „Nemad ka," vastati minu kergenduseks.

Inimeste vaesus hakkab koitma alles neid külastades. Valdavalt elatakse majades, mida meie nimetaksime kuutideks või onnideks. Külastasin mitmeid majapidamisi ja mulje oli trööstitu: saviseinad, ajalehtedest tapeet, plekk-katus, muldpõrand. Mööbliks diivan ja söögilaud. Vett saadi ühisest veevõtukohast. Köök ja käimla asuvad tavaliselt onnist väljas ja on ühiskasutuses. 

Iten on maailma jooksupealinn

Jõulud savionnis

Saamaks ehedamat kogemust, otsustasin jõulud mööda saata Reubeni vanemate kodus. Reuben oli 21-aastane kohalik, kellega olime juhuslikult tutvunud Iteni saabudes. Eestis ei tuleks see vist kõne alla: kohata kedagi põgusalt paar korda ja siis minna tema suguvõsa seltsi jõule tähistama. Ta tundus usaldusväärne, nii et ma polnud mures, kui lõpuks pärast pikka sõitu keset ööd pilkases pimeduses tundmatusse külla jõudsime. Ekvaatoriööd on tõesti pimedad, selge tähistaevas ei andnud kübetki valgust. Liikusin kobamisi, mu võõrustaja haaras mitmel korral varrukast, et ma teepervelt alla ei kukuks. Kui ta vanemate savionni jõudsime, ootas meid kogu suguvõsa. Lauale pandi õlilamp ja minu jalge juurde söepann, kust hõõgas mõnusat soojust. Reubeni ema tõi lauale toidud: ugali rohelise mõru salatiga, ciabatti suhkruga ning traditsiooniline Keenia tee. Nii ma jõulud mööda saatsin, keset tundmatut küla ühes savionnis koos inimestega, keda polnud kunagi varem kohanud. Ei lund, ei kuuske, ei piparkooke ega küünlaid. Ent nad olid head inimesed ja pingutasid kogu hingest, et tunneksin end koduselt. Öö magasin savionnis. See osutus oodatust vaevalisemaks.

Meie jõuluhommik: ciabatti suhkruga ja traditsiooniline Keenia tee

Esiteks läks võõra toidu tõttu kõht lahti ja avastasin, et käimlas pole paberit. Klassika. Olin unustanud kaasa võtta nii veepudeli kui söetabletid, samas Keenia toidud tekitavad hirmsat janu. Kuulsin moskiitode pinisemist ja mässisin end üleni vilasesse tekki, Reuben andis isegi talvemütsi pähe. See omakorda tähendas meeletut palavust ja higistamist, niigi magasin riietes. Kõrvahargi taolised putukad krõbistasid ajalehtedest tapeedi vahel ja nagu kiusuks huvitusid minust väga. Süütasin taskulambi ja tapsin neid salvrätikuga, kuni see läbi ligunes. Siis andsin alla, lasin putukatel enda peal sibada ja uinusin. Ühe hammustuse peale ärgates mõtlesin, et ongi hommik käes. Vaatasin käekella ja selgus, et sugugi mitte, olin maganud kõigest 27 minutit. See oli pikk jõuluöö.

Kordki elus tähtis, kuulus ja rikas

Väiksemates Keenia kohtades on valge inimene erilises staatuses. Lapsed jooksevad järele, küsivad kilgates kümneid kordi „how are you?" ja tahavad patsu lüüa. Ühe söögikoha turvakontrollis otsiti läbi kõik mu mustanahalised saatjad, kuid mulle, kes ma ainsana seljakotti kandsin, öeldi naeratades: „Tere tulemast!" Küsisin oma kaaslastelt, kas nad ei pea seda veidi rassistlikuks. „Oh ei, see ei ole rassistlik. Sind ei kontrollitud, sest sa oled valge," vastati.
Kirikutes sain sõna nii palveks kui jutluseks. Ma ei unusta ilmselt kunagi, kuidas jõuludel Reubeniga öisele jumalateenistusele sisse astusime. Seal võis olla 300 inimest ja elevuskahin oli kuuldav. Tajusin endal hämmeldunud pilke, julgemad lapsed tulid mu juurde ja surusid kätt. Kirikuõpetaja kasutas minu kohta fraasi „meie ainulaadne külaline", kui mind tervituseks ette kutsus. Kui käisime mõnel suuremal üritusel, võis õhtujuht paluda valgetel püsti tõusta ja lehvitada. „Karibu, karibu, welcome, welcome!" Sain palju küllakutseid ja minu enda audientsipalvest ei öelnud ära ei kuberner ega maratoni maailmarekordi hoidja Wilson Kipsang.

Jätkub järgmises Keila Lehes