Mulkidega Setu Radajal: Kuidas tähistatakse Petseris suurt setude püha
Nemad olid koostöös kultuuriseltsidega seal juba mitmeid aastaid käinud ja oskasid sündmuse hästi põnevaks rääkida. Nii asusimegi Abja, Halliste ja Pärsti vallavanematega 27. augusti hommikul teele.
Abjast leiti üks suuremat sorti mulgi kuub, mida vaatamata minu tõrkumisele sunniti selga panema. Hirmutati, et setud võõraid ei salli, aga mulgid pidid kõrges hinnas olema.
Kui Petserisse jõudsime, oli hulga rahvast kogunenud Seto muuseumi hoovi ja leelotamine käis täie hooga. Kuna muuseum asub kloostri vahetus läheduses, avanes uskumatu vaatepilt: sadu meetreid teesillutist oli kaetud mustriliste lillevanikutega.
Kahju, et leht ei saa värvilist pilti näidata, aga vaatepilt oli tõeliselt kaunis. Rahvast kogunes igast ilmakaarest, et tähistada Jumalaema uinumise püha. Setude eepose järgi puhkab Petseri kloostris nende kuningas Peko.
Kloostri peakirik on pühitsetud Jumalaema uinumise püha auks, kuna selle altaris on hoiul pühamu rajamise ajal pärimuse kohaselt imelisel kombel ilmunud ikoon. Kloostri nimepüha on ka Setu kalendris kõige olulisemal kohal ja kannab Maarjapäeva nime.
Muljetavaldavad olid turvameetmed. Kohale oli kamandatud sadu õhudessantväelasi, rohkesti politsei- ja OMON-i tegelasi.
Lisaks veel hulga kasakaid, kes olid väljanägemiselt tsaariaegsete mundritega ja nende organisatsioon on meie Kaitseliidu sarnane.
Tutvusime Petseri linna eluoluga ja õhtuks sõidutati meid Irboskasse, kus majutati väga uude ja moodsasse hotelli. Peale rikkalikku õhtusööki läks lahti leelokooride võistulaulmine ja rahvatantsude harjutamine, mis kestis kaugelt üle südaöö. Teisel päeval sõidutati Petserisse tagasi, kus toimus suur ristikäik 1523. aastal maalitud ikooniga, mis pidi olema „laetud" nii paljude palvetega, et selle läheduses toimuvad imelised tervenemised ja muud imeteod. Ristikäigu alguseks olid seda vaatama kogunenud tuhanded palverändurid kogu Venemaalt ja arvukalt ka välismaalasi.
Kui imettegev ikoon üle lillevanikute oli kantud, krabasid pealtvaatajad neid omale koju kaasa võtmiseks ja kohati läks tõsiseks rüselemiseks. Ristikäigul ümber kloostri kanti 500 kg kaaluvat ikooni ees ja kogu rongkäigu pikkus võis olla üle kilomeetri. Kahel pool ikooni ja preestrite seltskonda liikusid kätest kinni siniste barettidega õhudessantväelased, et usufanaatikuid ikoonist eemal hoida. See vaatepilt oli võimas.
Kui kloostri juures olid tseremooniad läbi saanud, sõidutati meid peoplatsile, kus oli väike laululava, lihtsad istmed ja suur telk toitlustamiseks. Sinna olid tulnud kokku kohalikud setud, suveniirimüüjad ja riigivõimuesindajad pidulisi tervitama. Setude kuninga tervituskõnes kiideti kultuurikandjaid ja võõrustajaid.
Korraldati väike rongkäik, mille lõpus sammusime koos mulkidega ja kuna olime sõbrunenud ühe lõõtsamehega, laulsime „Mulgimaal, seal on hea elada ..." Meeleoluka kontserdi järel löödi tantsu, leelotati ja tralliti õhtuni. Hotelli jõudes pidu jätkus ja paneb imestama, kui palju laule võivad eestlauljad korraga meeles pidada.
Kokkuvõttes peab märkima, et oli üks ütlemata tore kultuurielamus. Kogu ettevõtmine oli üllatavalt ladusalt korraldatud, väga maitsvad toidud ning ülimalt lahke vastuvõtt ja mis kõige tähtsam - tundus, et inimesed olid seal Radajal tõeliselt õnnelikud.
Sooviksin seda tunnet ka kõigile vallaelanikele.
