Mustamäel käisid seitsme välisriigi õpilased
4. kuni 9. märtsini olidki Tallinna 37. Keskkoolil külas 6 välisriigi esindused. Kokku oli külalisi 40 - neist 16 õpetajat ning 24 õpilast.
Projekti eesmärgiks on noori ökoloogilise tegevusega keskkonnateadlikumaks muuta, kui ka eri riikide noorte omavahelise suhtlemisega aktiivselt inglise keelt õppida ja kultuurilist maailmavaadet ja tolerantsi kasvatada. Igal riigil on oma ökoloogiline teema, millist uuritakse ja teistele tutvustatakse, olulisem tegevus on aga hiljem kodudesse majutatuna omavahel uues keskkonnas ja võõras kultuuris hakkama saada.
Eesti on kõikidest projektis osalevaist riikidest (Taani, Leedu, Prantsusmaa, Hispaania, Saksamaa, Türgi) kõige külmema kliimaga riik. See, et kohtumine toimus märtsi alguses, tähendas kõikidele külalistele talve tagasi rändamise tunnet. Nii saabusid hispaanlased 16 kraadise ja türklased 20 kraadise päevasoojaga kevadest. Meie tervitasime neid keskmiselt viie külmakraadiga.
Peale Leedu õpetajate, olid kõik teised külalised esmakordselt Eestis ja enamus esmakordselt nii kaugel põhjamaal. Meie suureks üllatuseks olidki külaliste kõige ootamatumad avastused üsna argist laadi:
- meri on suur ja sinine ja lage ja kallas jää all,
- hommikud ja õhtud koos värviliste videvikuaegadega kestavad tunnikese, mitte pole möödas 10-20 minutiga,
- päike paistab ja ikka on külm,
- pardid tulevad täitsa sinu juurde ja on nõus sul peo pealtki süüa võtma,
- puid on nii palju ja nad on nii suured,
- kogu riigi kõige suurem linn on nii vaikne ja rahulik ja liiklusummikuid nagu polegi,
KÜLM ON, AGA INIMESED ON VÄGA SOOJAD JA SÕBRALIKUD
Külalised käisid vaatamas meie koolitunde ja olid vaimustatud meie õpetajate tööst ning rahulikust meelest. Ühtlasi suur tänu õpetajatele, kes vapralt külalistevoo all tunde andsid ning nii välismaa õpilaste kui õpetajatega tunnis ilma vaevata hakkama said. Kiideti ka meie õpilaste head suhtlemise ning keeleoskust. Hispaania õpetajad kurtsid, et nende õpilased õpivad keelt nagu surnud teadust, arusaamist, et keelt ka reaalselt kasutada saab ja vaja võiks minna, enamikel lastel ei tekigi. Olukord, kus linnas tee küsimiseks ükskõik kelle poole pöördudes sinust aru saadakse ning inglise keeles suhelda suudetakse, tekitas neis suure küsimuse - kuidas te seda saavutanud olete?
Pered, kes väliskülalisi majutasid väärivad eraldi kiitust. Polnud ühtki probleemi, mis lahendust poleks leidnud ning majutajate lahke meel ning soe süda leidis kiitust ja tänu kõikide külaliste poolt. Paljud leidsid siin eest mitte majutajad vaid sõbrad.
Eesti tutvustamiseks näitasime: Tallinna vanalinna (meeldis eranditult kõigile - see on nagu piltpostkaart), KGB muuseumi Viru hotellis (väga hea giid ja koht), Kadrioru lossi (milline barokk ja maalid), Carmeni ooperit Rahvusooperis Estonia (väga hispaaniapärane, uskumatult hästi lavastatud ja lauldud ning täitsa prantsuse keeles), Rocca al Mare Vabaõhumuuseumi (siia võiks elama tulla; purikaid saab räästast korjata; pea lõin juba kolmandat korda uksepiida vastu ära), Jägala juga (kuidas on võimalik, et voolab ja on purikad, vaatepilt nagu muinasjutufilmi võtteplatsil), Viru raba (uskumatu koht, teeme suurema ringi, kui palju värsket õhku, milline see veel suvel võiks olla? Ja kas siin igal pool on vesi!), Palmse mõisamaja (ja see peab mõisniku maja olema), Rakvere linnust (fun - sai ise vibu lasta, nii lahe oli hirmutoas karjuda) ja Viitna kõrtsi (küll oli hea kalasupp).
Programmiga jäädi väga rahule, seltsieluga veelgi rohkem, sest samal ajal kui õpetajad istusid Carmenit vaadates ooperis, käis õpilaste vahel gruppides rahvusvaheline suhtlemine ja maailmaelu arutamine. Nagu Kristiina Janko pärast kommenteeris, siis vesteldi nii Kosovo prostitutsioonist kui õpetajate streigist ja mangade joonistamisest, nii lõbus pole aga ammu olnud.
Kohtumise aeg sattus just samale nädalale, kui Eestit suur streigilaine tabas. Meie külalised, eriti õpetajad, avaldasid meile innukalt toetust, leedukad kurtsid, et nende õpetajad on jagatud mitme eri ametiühingu vahel ja seetõttu ei tule neil streikimisest midagi välja, türgi õpetaja oli aga veendunud, et ühenduses peitub jõud ja streik on mõjusaim viis selle jõu näitamiseks.
Reedel kui enamus külalisi koduteele asus, lahkusid nii mõnedki pisarsilmil ning kindlate lubadustega suvel taas kas Eestis või kusagil mujal kokku saada.
Järgmine, seekord viimane kohtumine, toimub mais Saksamaal Hermeskeili koolis. Eesti grupp koosneb siis kuuest õpilasest ning gruppi juhivad Külli Krämann ja Heli Täll.
