Muusikakooli saalis kõlavad tenor ja klaver
Mõlema muusiku haruldane musikaalsus ja tehnilised võimed annavad duo valdusse rikkaliku arsenali nüansse, mida julgelt kasutatakse.
Laulja ja pianisti koostöö on tõepoolest nauditav. Kõik, mis toimub sõnas, peegeldub väga täpselt ka meloodias ja saatepartiis. Need on vaid paar hinnagut duo Turi-Raide esinemistele, mida reeglina saadab kriitikute kiitus.
Tenor Mati Turi on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise erialal (prof Ants Üleoja) ning õppinud laulmist prof Jaakko Rühäneni juures. Aastail 1992-2004 laulis ta Eesti Filharmoonia Kammerkooris, alates 2005 vabakutseline solist. Mati Turi on esinenud koos tuntud orkestritega ja teinud koostööd paljude nimekate dirigentidega.
Ta on Eestis üks nõutavamaid oratooriumisoliste , kelle repertuaaris on teosed barokiajastust kuni tänapäeva heliloojate loominguni. Viimasel ajal on ooperirollid saanud oluliseks osaks Mati Turi lauljakarjääris, seda nii Rahvusooperis Estonia, koostöös Tõnu Kaljuste ja Nargen Operaga, Soomes Tampere ooperis kui ka Helsingi Alexandri Teatris. 2011. a debüteeris Turi Hollandis Nationale Reiopera laval, esitades nimiosa Richard Wagneri ooperis „Siegfried". 2012. a laulis ta samas teatris Siegfriedi rolli Wagneri ooperis „Jumalate hukk".
Kammermuusikuna seob Mati Turit kauaaegne koostöö pianist Martti Raidega.
Martti Raide alustas klaveriõpinguid 1972. aastal Tallinna Muusikakeskkoolis, kus tema õpetajaks oli Ell Saviauk. Aastail 1983-1990 õppis ta Tallinna Konservatooriumis (praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) prof Bruno Luki klaveriklassis.
2010. a kaitses Martti Raide EMTA-s doktorikraadi uurimusega esitusstiilist eesti lauluklassika interpretatsioonis. Praegu töötab Martti Raide pedagoogina EMTA kammermuusika osakonnas ning Tallinna Muusikakeskkoolis, kus ta on klaveriosakonna juhataja.
Pärast kõrgkooli lõpetamist tegutseb Martti Raide aktiivselt kammermuusikuna. Mati Turi ja Martti Raide koostöö algas 2007. aastal ning igal hooajal on duo toonud publikuni vähemalt ühe uue laulukava. Ansambli repertuaarivalikus domineerivad kaks suunda: saksa liedi-klassika (Schubert, Schumann, Wolf, Strauss, Mahler, Schönberg, Webern, Korngold) ja eesti muusika (Saar, Kapp, Tubin, Mägi, Kõrvits), kuid esitatud on ka põhjamaade (Sibelius, Grieg), vene (Rahmaninov, Šostakovitš) ja prantsuse (Debussy) muusikat. Lisaks Eestile on duo esinenud USA-s, Kanadas, Venemaal ja Saksamaal.
Kuna Martti Raide elab Keilas, siis esitasime talle mõned muusikavälised küsimused. Kui kaua te siin elate ja miks valisite elukohaks Keila?
Elan Keilas alates 2007. aastast. Otsus siia kolida polnud keeruline: minu abikaasa on Keilast pärit ja nii sai meie ühiseks koduks just see linn. Tagantjärele mõeldes ei kujutakski ette, et elu oleks jätkunud Tallinnas keset betooni ja asfalti.
Olete elukeskkonnaga rahul ja mis on Teie lemmikpaik Keilas? Olen elukeskkonnaga väga rahul. Mulle meeldib looduslähedane elulaad ja seda Keila mulle pakub. Uskumatult suurt ja väsimatult värsket naudingut pakub õhtul kodu ees autouks kinni panna ja vaikust kuulatada. See on väga kõnekas heli. Päevaga kogunenud emotsionaalne koorem on ühe hetkega turjalt pühitud. Lisaks sobib mulle meie elurajoonis kujunenud väärtuskeskkond, see loob hea ja pingevaba aluse inimsuhetele.
Minu lemmikpaik on Keila mõisapark. Inimkäte kujundatu ja looduse loodu on seal harmooniliselt ühte kasvanud. Üks jalutuskäik või rattasõit pargis annab päevale hoopis teise toonuse. Loodan, et korrastustööd pargis jätkuvad ja metsaalune saab tasapisi võsast puhtaks. Puhastatud-süvendatud jõekäär ning uus sild annavad koha potentsiaalist aimu, on samas justkui ka lubadus alustatu lõpule viia.
Kuidas hindate muusikakooli saali kui kontserdipaika? Keila muusikakooli saalil on kontserdipaigana äärmiselt suur potentsiaal, mis pole siiski veel realiseerunud. Minu hinnangul on saali suurus, ruumi sisekujundus ja tema akustilised omadused kammermuusika seisukohalt lausa suurepärased!
Tegemist on taasiseseisvunud Eestis rajatud kontserdikohtade lipulaevaga! Kahjuks puudub sedavõrd heas saalis vääriline instrument (klaver) ja lavavalgustus on praktiliselt olematu. Praegune muusikakooli esinduspill on nii halvas seisus, et ta töötab muusikule ja muusikale suisa vastu, kuigi tema ülesanne oleks vastupidine - inspireerida. Lavavalgustuse puudumise tõttu ei näe esineja nooti ja publik ei näe esinejat. On see kokkuhoid või lõpetamata ehitus? Nende kahe ebakõla kõrvaldamisel võiks Keilas vabalt korraldada rahvusvahelise haardega festivali.
2015. aastal avanevad Euroopa Liidu rahakraanid. See on võimalus linnavalitsusele.
