Naiskoor Paula ja tantsurühm Luiskajad käisid päikesereisil Leedumaal
Juba sügistalvel hakkas Paulade peas idanema mõte võtta suvel ette Leedumaa tuur koos esinemisvõimalusega. Sai seda mõtet jagatud ka Karin Andesaluga, kuna oleme tema tantsijatega varemgi koos reisinud. Erinevaid hinnapakkumisi lahates jäime pidama reisibüroo Comtour pakutu juurde. Rahulolu oli suur, kui nõusse jäid noorikud Luiskajatest, lisaks kutsusime veel sõpru-tuttavaid-sugulasi ning 41liikmeline reisiseltskond oligi komplekteeritud! Kõik neli päeva olid meie jaoks selle suve kuumimad ja absoluutselt vihmavabad. Tõeline päikesereis!
Esimene päev oli pühendatud Lätimaa sellele piirkonnale, kuhu päris tihti ei satu: Läti-Liivimaa hästitaastatud mõisaansambel Birinis, mille ajalugu ulatub tagasi juba 13. sajandisse ja kus kauneimaks vaatamisväärsuseks on 1860. aastal kolonel August von Pistohlkorsi perekonna jaoks ehitatud loss ning suur pargiala korrastatud lehtlate, lilleklumpide ning Armastuse Tammega, mille okstel helisevad tuule toel lugematud noorpaaride riputatud kellukesed.
Oma laulu lasksime kõlada Jaunpilsi linnuse siseõues. Alles käesoleva sajandi alguses restaureeritud kompleksi kuuluvad muuseum, kultuurikeskus, raamatukogu, huvitavate puudega park (nt põhjatamm), turismikompleks, mis korraldab erinevaid ajaloolisi etendusi, matku, lillefestivale ja teisigi ettevõtmisi, et sellesse suurematest linnadest suhteliselt kaugel asuvasse keskusesse külastajaid tuua.
Ja veel üks loss ootas meid sellel päeval - Jaunmoka - kunagise Riia linnapea jahiloss. Meie teele jäi veel imearmas Kuldiga linnake, mille on kuulsaks teinud Euroopa kõige laiem kosk Venta jõel. Kahjuks ei lubanud reisiprogramm sinna pikemaks peatuma jääda, nii ei saanud me seekord kõndida ülikitsastel tänavatel ega nautida puumajade vahvärk-stiili ega näha kahekordseid puukuure. Midagi peab ju teiseks korraks ka jääma.
Teel oma esimese päeva lõpppunkti Liepajasse sõitsime läbi Läti ainsast viinamarjaistanduse piirkonnast Sabilest, kus toimuvale veinifestivalile oli teel hommikul Ikla piiripunktis kohatud PAULA sõpruskoor Lihula naiskoor.
Liepaja, Lätimaa rokipealinn, tervitas meid merega, hotelli naabruses asunud rokikohvikule iseloomuliku mürtsuga, lärmaka tänavaliiklusega. Õhtul mere poole jalutades võisime kujutleda, kui kaunis on see linn kunagi olnud, suurte mitmekorruseliste puumajade mõned säilinud fragmendid kõnelesid uhkest minevikust.
Järgmisel päeval enne Lätimaa seljataha jätmist nautisime Liepaja (tõlkes „pärnade linn") vanalinna, proovisime sobitada oma peopesi peatänaval olevatesse 35 läti muusiku käejäljenditesse, tegime pilte Läti suurima kitarri juures, imetlesime hiiglasuurt mandžuuria pähklipuud, tegime esimesed reisiostud turul.
Siis bussi ja peatselt olime juba Leedumaa suvitajate paradiisis Palangas. Väga meeldejääv merevaigumuuseum oma huvitava ekspositsiooniga: esimesed leiukohad, töötlemata erivärviline merevaik, juba lihvitud merevaik. Väljapaneku kaartidelt oli näha, et kauges minevikus võis merevaigu leiukohti ulatuda lääne poolt kuni Eestimaa keskpaigani välja. Saime suurendusklaaside abil vaadelda erinevaid merevaigu tükke, millesse on kinni jäänud väikesi putukaid, vetikate ribasid, puutükikesi. Saime imetleda ja soovi korral omandada kaasaegsete kunstnike loodut. Saime teada, kuidas eristada võltstoodangut ehtsast.
Paar tunnikest jalutamist Palanga jalakäijate tänaval, mis kubiseb söögi-joogi-suveniiride müüjatest ja kus võisid teha pilti koos püütoni või kakaduuga. Vahvas puhkekeskuses By Juozas oli meil kokku lepitud esinemine külastajatele. Keskuses on arvukalt erinevaid söögikohti, atraktsioone lastele (aga mitte täispuhutud batuut või autod, vaid seal on suured hobused, lehmad, mille selga sai ronida ja kivid või puud, mille peal ja vahel sai turnida - kõik väga loodusesõbralik!), mänguplatse korvirõngastega ja käterammu nõudvate rippköitega. Leidsime koorile vahva esinemispaiga kõrgel avatud esiküljega majakeses, tantsijad peaaegu meie all platsi peal. Mitmekeelsed tervitused, eestikeelsed laulud ja eesti seltskonnatantsud leidsid lisaks kuumale ilmale ka kuuma vastuvõtu kuulajate-vaatajate poolt.
Kahjuks jäi meie poolt seekord vaatamata päikeseloojang Palanga kuulsal merreulatuval sillal, sest meid ootas
Klaipeda - endise nimega Memel, Leedu merevärav, tööstuslinn.
Õhtul võtsime ette pika jalutuskäigu hästikorrastatud ja puhtas vanalinnas: kuulasime Mart Laari poolt tõlgitud Thornau Annekesele pühendatud luuletust neiu armsama Simon Dachi nimelise kaevu juures, saime imetleda ohtraid loomaskulptuure ja neid puutudes oma soove soovida, vaatlesime paljusid linna ajaloole pühendatud mälestusmärke, nägime ühele majaseinale joonistatud kaardilt, kuidas linnasüda sajandeid tagasi otsekui pealtvaates välja nägi ja.... toetasime mõnede littidega ka selle linna kaubanduse head käekäiku, sest kuum ilm nõudis pidevat karastusjookide manustamist.
Õhtul hotellis saime telekanalite vahendusel aimu ka suurejoonelisest olümpiamängude avatseremooniast (kuni kellelgi jaksu oli).
Kolmas päev viis meid Kura säärele. Kümmekond minutit praamisõitu ja olimegi kitsal maaribal, millel läänes piir Venemaaga.
Meie alustasime idast - meremuuseumist, kus oli arvukalt akvaariume kaladega, imepäraste korallide, molluskite, krabide ja muude elusolenditega; saime tõtt vaadata pingviinidega, näha nende söötmist, mis käib otseses mõttes peost suhu (loe: noka vahele), boonusena juhtusime olema õigel ajal kohal ka hüljeste ja luikede toitmise ajal; jälgisime merelõvide sõud (kahjuks olid delfiinid delfinaariumi remondi ajaks laenutatud Türgimaale).
Lääne poole sõites saime näha kormoranide pesitsuspaika ja lindude väljaheidete tõttu elutuks muutunudt metsa; nägime männinoorendikke, mis on istutatud mõned aastad tagasi möllanud tulekahjus hävinud metsa asemele; külastasime Juodkrantesse rajatud Nõidade mäge, mille raja äärde on leedu kunstnikud loonud väga palju leedu muinasjuttudest ja muistenditest pärinevaid ilmekaid kujusid. Puust kapelli ja tantsijate juures tegime meiegi oma loo - Karini juhatusel said soovijad selgeks Oige ja vasemba, mis omaenese laulu saatel mitu korda läbi tantsiti ja kus turistidest vaatajaidki päris kena hulk kogunes.
Jõudsime Nidasse, Kura sääre pealinna just lõunaks ja paljud proovisid rahvustoitu „tsepeliine". Taas väike jalutuskäik suveniirikioskite vahel ja edasi „Leedu Sahaarasse" - liivadüünidele. Kuna turiste käib seal rohkesti ja igasugune inimtegevus ohustab düünide säilimist, siis on rajatud laudtee päikesekella juurde, kus saab ka hingematvaid vaateid nautida, ja on piiratud otse liival käimist (mäletan, et veel neli aastat tagasi oli see võimalik).
Pärast lämmatavaid tunde saabus päeva parim osa - suplus meres. Paljudele selle suve esimene mereskäik. Oli karastav, jahutav, uut energiat laadiv. Aga kaua seda rõõmu ei saanud maitsta, kuna kell ruttas omasoodu ja tuletas meelde, et vastavalt rangetele nõuetele ei ole lubatud bussi kettaid „ribadeks sõita" - buss peab seisma jääma õhtul kindlal kellaajal, et juht saaks puhata. Aga me olime ju teisel pool vett ja ülesõitu ootasime pikas järjekorras kaugelt üle tunni. Seniks saime jälgida, kuidas lugematu arv jalgrattureid meist mööda ülesõidu poole kihutas. Lõpp hea, kõik hea ja vaid veerandtunnise hilinemisega olime hotelli juures parkimisplatsil.
Viimane päev algas erakordse kuumusega - juba hommikul kella 8 ajal üle 30 kraadi. Mõnus oli olla välisilmaga võrreldes päris jahedas bussis. Peatus Šiauliai lähedal Ristimäel, kus oli kätte jõudnud see pühapäev, kui peetakse vabaõhu jumalateenistust, mida riigitelevisioon üle kannab ja kuhu tuhandeid inimesi kokku tuleb. Kuigi teenistus pidi toimuma peale lõunat, olid ettevalmistused hoos ja politsei pidas korda, samas ei vaibunud ka kaubanduslik tegevus ja sinna jäid ka paljude kõige viimased litid. Koduteel ootas veel meid kunagise Kuramaa hertsogi Ernst Johann Bironi suveresidents 18. sajandist, Rundale loss Lätimaal Bauska lähistel, mis on arhitekt Rastrelli meistriteos ja mille arvukatest tubadest praeguseks juba 50 restaureeritud. Lossi lahutamatu vaatamisväärsus on aed, loodud ja kujundatud Versaille'i stiilis, mille korrasoleku eest kannab hoolt 25 inimest, kus on roosid istutatud värvide kaupa (kohtasin ka Astrid Lindgrenile pühendatut), kus on oma pojengide aed, eksootiliste puude aed, lehtlad, pikniku pidamise kohad, roheline teater. Aias oli näha palju teede taastamist ja ehitiste renoveerimist.
Sõprusring reisi lõpetuseks ja tegijate tänamiseks Ikla piiripunktis ja edasi põhja poole üha tumeneva taeva poole. Bussis kandis üks pauladest - Tiiu - ette muusikalise reisikirja, jagas välja rariteetsed (valmistatud vaid 10 tükki) PAULA reisilaulikud ja rõõmsas üksmeeles nentisime tagasi koju jõudes üksteisele: „ma olen sind näind, sa oled mind näind" - seegi üks paulade traditsiooniline reisilõpetamise laul. Aga mõtted hakkavad liikuma juba järgmise suve poole; näis, mida see toob.
