Näita jõuluajal üles hoolivust ja helista üksikule tuttavale

 (6)
kamin
KaminFoto: Bianca Mikovitš

Tulekul on jõulud! Lumevaip katab maad,... küll on kena kelguga..., taas sajab valget lund... Armas aeg, kas meil need mõnud jõulude aegu vajuvad tõesti aegade hämarusse? Novembris korjad vaarikaid, krookused koogutavad peenral!?

Päevad niikuinii lühikesed: tõmba kardin aknale ette, tookuusk tuppa, löö põrandad läikima ja pühadelõhnad köögist tulema.

Lasin vahepeal porist tilkuva koera tuppa, sealt turjapidi vannituppa. Koer käib duši all juba tihemini kui ise.

Omal ajal pani kõnekunsti õpetaja meile südamele, et püüne peale roni vaid siis, kui sul midagi ütelda on. Arvan, see kehtib ka kirjutamise kohta. Pühade eel möllavad inimese tundemeeled hellal lainel, midagi tahaks teha, midagi nagu otsib sees väljapääsu, ajab üle ääre.

Lastele on see tore aeg. Hommikuti sussides, sokkides tuuseldamine ja iga leitud päkapikutervitus läheb täie ette. Igas kodus peaks see nii olema. Iga laps peab oma lapsepõlverõõmud kätte saama ja neid endas kandma. Aga saab siis?

Üksik tüdruk

Vahetan kanalit. Nooruses sattus mu teele üks tüdruk. Ilutu, haigusest puretud füüsis, alandlik ja lipitsev loomus. Sõpru tal polnud. Olin vist ainuke, kes teda ei narrinud, vaid aegajalt talle seltsi pakkus. Nüüd, aastakümneid hiljem, on ta üksik, ilma lähedasteta. Aastad on talle toonud kibestust, enesekesksust ja suurt suhtlemisvajadust. Ja kuigi tal puudub taktitunne, tähelepanelikkus teiste vastu, leian ma pühade ajal kindlasti mahti talle helistada ja häid pühi soovida.

Helista pühade ajal oma üksikule sõbrale, tuttavale! Meil on pühade eel tuli takus! Lõpetamata toimetused, sisseostud, köök, küllakutsed jne. Aega pole! Me isegi ei kujuta ette, et see teisiti võiks olla. Aga on. On selliseid aknaid, mille taga küll küünlaleek, kuid pühad on külmad. Telefon on tumm, koputust uksele ei kosta. Seal võib nukras üksinduses istuda sinu naabrinaine või ema, vanaema, vanaisa. Ei, kurvad mõtted minema!

Vahetame kanalit!

Koer jälgib mind juba tükk aega teraselt, millal selle tulutu koogutamise laua taga lõpetan ja ta piuksuva palli kapi alt välja kougin.

Mõtted, mõtted... üks huvitav asi on sõnadega mäng. Oh, kui kergelt sõnaga haiget tehakse. Anna ainult põhjust. Kel kuraasi rohkem, sellelt saab vaene eksija täie rauaga. Hoolimatult, julmalt. Ei ta mõtle selle vaese tümitatava peale, mis tast saab. Kas ta üldse talub piitsahoopide naljatavaid sõnu? On neid, kes kannavad aastakümneid nagu taaka neid teenimatult saadud halbu sõnu.

Lüüa on kergem

Ja samas kui raske on inimestel välja näidata soojust, hoolivust. Justkui piinlik oleks!?Lüüa sõnaga on kerge, paitada piinlik...!? Aastad aga kaovad, elu on üürike. Oleks meil kõigil tarkust ja südant leida õigeid sõnu õigel ajal oma lähedastele, sõpradele... veel eluajal.

Pühad on andestamise ja hoolivuse aeg. Näh, ikka kipuvad mõtted süngevõitu olema. Mida sa ikka teed. Meedia pakub neid teemasid lahkelt kahel käel. Mõnda kuuled, mõnele komistad isegi otsa. Ma ei ole õnnesärgis sündinud. Tean sõjajärgse kehva elu kõike nüansse. Üle elatud kaotusi, kurbust...Ja siis? See on elu! Elu on ilus! Mul on kuldaväärt tütred, toredad lapselapsed, äsja sain veel vanavanaemaks!!!Naabrid on sõbralikud, kolleegid vahvad. Kõigest sellest hoian kümne küünega kinni. See on elu kingitus mulle! Ja veel, olen aru saanud, et pole vaja kogu aeg kamandada, õpetada, manitseda, pigem kuula! Paljud vajavad lihtsalt, et keegi neid ära kuulab. Jah, kui minu soovidel mingit väge oleks, siis sooviksin tervet mõistust, mis maailma koos hoiaks, leiba ikka lauale ja armastust inimeste vahele!

Lugupeetud pubekatele tahaks kah sutike arukust ja austust vanemate inimeste vastu soovida. Aga noh, kellel on, sellel on. Kellel pole, vägisi anda kah ei saa. Mark Twain on ütelnud toredasti: “Kui olin 14 aastat vana, siis oli mu isa nii rumal, et ma suutsin seda hädavaevu taluda. Kui olin 21, siis ei jõudnud ma ära imestada, kui palju see vanem mees viimase seitsme aastaga targemaks saanud.”

Istun oma lapselapse tehtud väikesele jalapingile, süütan kaminasse tule. Koer viskas end potsti jalge juurde pikali. Vaatan praksuvaid halge ja hinges on rahu! Varsti on jõulud. Lapsed tulevad...