2010. aasta ekspeditsiooni materjalide põhjal valminud näitus on selle aasta alguseks jõudnud Saue Raamatukogusse.

2010. aasta augustis sõitsid seitse EKA üliõpilast, sealjuures ka allakirjutanu, lisaks neliTÜ Viljandi Kultuurikolledži õpilast ja juhendajad Slovakkiasse, et tutvuda sealse vähemusrahvuse — ungarlaste — rahvakunstiga. Ekspeditsioon Slovakkia ungarlaste juurde oli järjekorras 33. ja seni kõige läänepoolsem sihtkoht. Suurem osa soome-ugri rahvaid elab ju Vene Föderatsiooni aladel — marid, komid, vepslased, Pihkva oblasti setud, saamid, mordvalased, neenetsid, handid, vadjalased, udmurdid jne — ning seetõttu suurem osa ekspeditsioone on seni Eestist ida poole suundunud.

Paljudele, ennekõike noorematele, võib Slovakkia esmapilgul tunduda soomeugrilaste uurimiseks ebaloogilise sihtkohana, kuid selgitust tuleb otsida ajaloost: I maailmasõja lõpuni oli Ungari kuningriigi (mis oli osa Austria-Ungarist) pindala tänasega võrreldes kolm korda suurem. 1920. aasta Trianoni rahulepinguga jagati kaks kolmandikku sellest etnilisi ja keelelisi piire arvestamata vastloodud riikide Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia ning Ukrainia, Rumeenia ja Poola vahel. Selle tulemusena sattus suur osa ungarlasi elama teistesse riikidesse. Täna moodustavad ungarlased Slovakkias arvukaima vähemusrahvuse, peaaegu 10% kogu rahvastikust (u 520 000 inimest). Enne meid olid EKA tudengid ka varem külastanud väljaspool Ungarit elavaid ungarlasi — seda nii Ukrainas (1986) kui ka Rumeenias (2000).

Meie ekspeditsioon 2010. aasta augustis külastas pikemalt kahte küla — Nitra linna lähedal asuvat Kolon’i (slovakkia keeles Kolíňany) ning Ungari piirist vaid umbes 15 kilomeetri kaugusel asuvat Martos’i (slovakkia keeles Martovce). Materjalide kogumiseks tutvusime külaeluga, külastasime koumdusid ja külamuuseume. Igaüks meist valis vastavalt oma erialale või huvidele tee-ma, mida täpsemalt uurida. Tekstiilitudengid pildistasid ja joonistasid üles riietusesemeid ning nende detaile, tikandeid; meie arhitektuuritudengitena mõõtsime üles traditsioonilisi maju. Vane-mate külaelanike vahendusel tutvusime kohalike pulma-, matuse-, veinikasvatus-ja jahitraditsioonidega.

Meeleolukamateks mälestuseks jäid minu jaoks Kolonis ühe vanatädi hoovis „läbimängitud“ pulmapidu, Zsere küla platsilt leitud hunnik põletamiseks mõeldud rahvariideid, sõbralikud Martosi noored ning maalilised telkimiskohad Tatrates.

Enne Eesti tagasisõitu peatusime paariks päevaks Ungaris, kus toimus iga viie  aasta järel peetav Rahvusvaheline Soome-Ugri kongress, millest võtsid osa sajad soome- ugri keelte, rahvaste ja kultuuride uurijad üle maailma — alates Komi vabariigist, Saksamaa ja USA-ni välja. Tagasiteeks valisime marsruudi läbi ungarlaste külade Ida-Slovakkias, Ukraina piiri ääres, kus peatusime lühidalt.

Slovakkias kogutud materjalidest valmis eelmise aasta oktoobriks näitus, mis oli üleval Rahvusraamatukogus. Täna võivad kõik huvilised tutvuda sellega Saue Raamatukogus. Näitus esitleb nii ekspeditsioonil uuritut (joonised, fotod, skeemid) ja leitut (rahvariided) kui ka reisist inspireeritud loomingut, näiteks Lea Armväärti Koloni postmarkide seeria ning Marika Alveri ja Maria Aua raamitud päevapiltide installatsioon.

Ekspeditsiooni dokumentatsioon ja suurem osa leidmaterjalidest jõuab lõpuks Tartusse Eesti Rahva Muuseumi.

EKA-st osalesid ekspeditsioonil Aet Ader (arhitektuur), Marika Alver (kultuuriantropoloogia), Lea Armväärt (kujunduskunst), Maria Aua (fotograafia), Mikk Freiberg (sepakunst), Grete Soosalu (arhitektuur) ja Reet Volt (arhitektuur).

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiast olid ekspeditsioonil Anneli Arro, Karolina Lehtma, Gerly Karu (rahvuslik tekstiil) ja Annes Edur (rahvuslik ehitus).

Ekspeditsiooni juhiks oli Kadri Viires (EKA soomeugri uurimisprogrammi juht ja Rahvakunsti ja kultuuriantropoloogia õppetooli dotsent) ning teda aitasid Jean-Loup Rousselot (antropoloog) ja Jaan Muutra (bussi- ja reisijuht). Slovakkias kohapeal olid meil abiks Reka ja Hajnalka (võõrustajad Nitra ülikooli poolt) ja Ildiko (eesti filoloogia tudeng Ungarist).