Narva-Jõesuu linna aukodanikuks sai kolm inimest
Ühte kandidaati aukodanikuks esitatute hulgast välja valida oli äärmiselt raske, seetõttu otsustas komisjon jääda pidama kolmele inimesele, kelleks on: Aili Sepp, ühiskondlik aktivist ja ajakirjanduslevi agentuuri «Sojuzpetšat » kauaaegne eeskujulik töötaja, Ljudmilla Bolšakova, andekas pedagoog ja linna ühiskondliku elu edendaja ning Lembit Veeber, Eesti Põllumeeste Sanatooriumi ülesehitaja ja peaarst sanatooriumi hiilgeajal.
Aili Sepp
Aili Sepp sündis 1941.a Narvas, kuid suurema osa ajast on ta elanud Narva- Jõesuus. Paljude meie elanike jaoks seostub Aili Sepa nimi ajakirjanduslevi agentuuriga "Sojuzpetšat", kus töötamisele on ta pühendanud 34 aastat oma elust. Kunagi seisis Aia tänaval väike majake, milles asuvast kauplusest sai osta ajalehti, ajakirju, kirjandust.
Aili Sepp oli poekeses kujundanud erilise atmosfääri, see oli rohkem huviklubi, mis leidis kiiresti oma auditooriumi. Tuleb märkida, et külastajate seas oli palju kuulsaid nimesid.
Peale ajakirjanduse oli Aili Sepa poeke teada-tuntud oma eestiteemaliste suveniiride valiku poolest. Letilt võis leida rukkilillemustriga kootud käpikuid, rahvuslikus stiilis väljaõmmeldud käsitööesemeid ja Eesti linnade vaadetega postkaarte. Sõbrad ja tuttavad väidavad, et juba siis kandis ta kergelt ja märkamatult rahvuslikku kultuuri massidesse.
Aili Seppa jaoks on veel üks väärtus, kuhu ta on suunanud oma energiat - see on avalik sektor. 1979.a tegutses ta rahvasaadikuna, aastaid on pr Sepp linnavolikogu liikmena osalenud ühiskondlikus elus. Praegu on Aili Sepp tegev volikogu sotsiaalkomisjonis ja veel on ta Narva-Jõesuu pensionäride ühenduse aseesimees, käib pensionäride huve esindadamas konverentsidel ja seminaridel, osaleb linna kultuurielus, korraldades rahva loomingu näitusi.
Proua Seppa tema hubases kodus külastades õnnestus meil saada teada tema plaanidest lähimaks ajaks. Eelkõige kavatseb perekond soojustada oma elamut, mis sai tõsiselt kannatada kahes järjestikuses põlengus, kuigi maja sees ja aias ei ole seda sugugi märgata. Aili Sepp on suurepärane perenaine, tema kodus valitseb puhtus ja mugavus, oma krundil viib Aili ellu oma huvitavaid disaineri-ideid. Tema püüdlusi on mitu korda ka vääriliselt hinnatud - Aili ja Einar Sepa kodu on pälvinud kaks korda "Kauni Kodu" preemia.
Seppade pere ootab kannatamatult suve, et tähistada abikaasade kuldpulmi. Planeeritakse korraldada teistkordne laulatus Narva Aleksandri kirikus, samas, kus nad paljude aastate eest Jumala palge ees oma saatused sidusid. Meie küsimusele, kas pulmakleit ka tuleb, vastas proua Sepp delikaatselt, et nii väärikas eas sobib siiski soliidne kostüüm ja kübar rohkem.
Ljudmilla Bolšakova
Ljudmilla Petrovna Bolšakova, ema, vanaema ja vanavanaema, seltsielu aktivist, naisseltsi "Kumuški" ellukutsuja ja organisaator, on kogu oma elu pühendanud pedagoogilisele tegevusele.
Ljudmilla Petrovna sündis 1942 aastal Venemaal, Permis. 1960. aastal keskkooli lõpetades teadis ta täpselt, kelleks tahab tulevikus saada - lasteaia kasvatajaks. Täis nooruse energiat ja loomingulisi plaane, lõpetas ta 1965. aastal Tallinna pedagoogilise kooli ning mõni aeg hiljem sai Leningradi Herzeni-nimelisest pedagoogilisest instituudist pedagoog-psühholoogi diplomi. Alates 1976. aastast on Ljudmilla Bolšakova elu olnud seotud Narva-Jõesuuga, kuhu ta kutsuti tööle lasteaia juhatajaks.
Ljudmilla Bolšakova armastas oma tööd ja oli sellele täielikult pühendunud. Narva-Jõesuus teavad teda kõik - nii noored kui vanem põlvkond. Ammu on suureks kasvanud need poisid ja tüdrukud, kellega tema töötas, nad on nüüd ise lapsevanemad, kuid nad ei ole unustanud oma juhendajat ja kaitsjat: õnnitlevad teda pidupäevadel ja saavad temalt alati küsitud abi, juhatust ja asjalikku nõu. Hiljem tegeles Ljudmilla Petrovna Narva-Jõesuus alaealiste korrarikkujatega, konsulteeris ja viibis alaealiste seaduserikkujate küsitluste juures, kus ta näitas end andeka pedagoogipsühholoogina veendes õigelt teelt hälbinud noori võtma oma saatus enda kätesse, sisendades neile, et ees ootab täisväärtuslik elu, kui nad seda ainult ise tahavad. Ta on paljusid päästnud sattumast kuritegelikule teele: kunagised noored korrarikkujad on loonud endale kodu ja perekonna, neil on hea töökoht.
Nüüdseks on Ljudmilla Petrovna pensionil, kuid vaatamata eluraskustele (möödunud aastal elas vanaproua üle raske südameoperatsiooni) on ta südi ja lõbus, silmis endine sära, mis on saatnud teda kogu elu. Praegu juhib Ljudmilla Petrovna naisseltsi "Kumuški", kus daamid tegelevad käsitööga ja korraldavad näitusi. Järgmine temaatiline väljapanek on pühendatud Ülestõusmispühadele ning toimub traditsiooniliselt õpitoa vormis.
Käsitööõpetust annab Ljudmilla Petrovna mitte ainult täiskasvanutele, vaid ka lastele, kes käivad ta juures kodus õppimas. Varem toimusid need tunnid keskkooli baasil. Ljudmilla Petrovna on uhke oma õpilaste üle. Tema õpilaste kätega tehtud tööd on olnud kingitusteks linna külastavatele delegatsioonidele. Sageli tegelevad nad üheskoos heategevusega, valmistades erilisi pidupäevakingitusi Narva- Jõesuu Hooldekodu elanikele.
Ljudmilla Petrovna kinnitas meile, et tema tulevikuplaanides on "elada, elada ja elada!". Suuri lootusi paneb ta oma lapselapsele Dašale, kes praegu õpib Tallinna balletikoolis. Vanaema jutu järgi on noorel baleriinil suur huvi käsitöö vastu. Vanaema mureks on anda kõik oma oskused kaunis ja naiselikus käsitöös lapselapsele üle.
Lembit Veeber
Lembit Veeber sündis 1929. aastal Paides. Pärast arstikutse omandamist töötas ta aastaid Tartu Maarjamõisa haiglas kirurgi ning peaarsti asetäitjana. Narva-Jõesuusse tõi elu teda 1968. aastal, mil ta asus juhtima toonast Kolhoosidevahelist sanatooriumi „Narva-Jõesuu".
Sanatooriumi peaarstina töötas ta kuni 1983. aastani.
Lembit Veeberi rolli kuurortlinna arengus on raske üle hinnata. Tema käe all kujunes Narva-Jõesuu Kolhoosidevaheline sanatoorium hea mainega ravi- ja puhkeasutuseks. Sanatoorium kasvas ja arenes ning muutus ajaga stabiilseks ning igas mõttes positiivse mainega asutuseks. Asutuse juhina oli Veeber nõudlik, kindlakäeline ja autoriteetne. Lisaks meditsiinile tegeles ta ka olmeprobleemide lahendamisega. Seega suhtles ta vahetult mitte ainult patsientidega, vaid ka oma personaliga. Loomupärane sarm ning huumorimeel tegid Veebirist hea diplomaadi. Neid omadusi kasutas ta aktiivselt ära oma töös. Tema juhtimise ajal kujunes sanatooriumi materiaalne baas, oli rajatud IV korpus ning Tervisehall.
Narva-Jõesuu linna jaoks sümboliseerib Lembit Veeberi tegevus kahtlemata järjepidevust ja jätkusuutlikkust. Tema käe all kasvas ja kujunes Kolhoosidevaheline sanatoorium tolleaegse kuurordi üheks sümboliks ning turismi- ja puhkemajanduse lipulaevaks. Tänu sanatooriumile, mille arengut Veeber kindlakäeliselt suunas, Narva- Jõesuu mitte ainult ei kaotanud oma kohta Eesti kuurordikaardil, vaid asus kõige soodsamatele positsioonidele.
Käesoleval hetkel veedab Lembit Veeber pensionipõlve sünnilinnas Paides. Vestlus Veeberiga toimus telefoni teel, mis kutsus temas esile üsnagi vastakad tunded: ta ei uskunud seda, et oli pälvinud kiituskirja eriliste linna jaoks saavutuste eest. Doktor palus aega üks ööpäev, et „seedida" saadud informatsiooni. Vaatamata sellele tundus ta väga liigutatud olevat.
