Neeruti Selts külastas klassikuid
Välja on kujunenud ka reisidel osalejate tuumik, sest seltsi liikmeskonnas on väga erinevate huvide ja tõekspidamistega inimesi. Valikuvõimalus on üks eeliseid, kui võtta võrdluseks kitsa profi iliga ühinguid või seltse. 5. novembril vuras bussitäis neerutiseltsilisi pealinna poole, et teha tutvust kahe eesti kirjanduse suurmehe-klassiku muuseumiga ning lisaks käia ära ka Peeter I majamuuseumis. Paiknevad nad kõik ju Kadrioru piirkonnas, merehõngulise pargi vahetus naabruses.
Supelsakste maja sobis kirjanikule
Koidula ja Köleri tänavate vahel, puudesalu varjus asub kahekorruseline, historistlikus stiilis suvila tüüpi maja, mis oli 20. sajandi Eesti suurima kirjaniku Anton Hansen Tammsaare elupaigaks aastatel 1932 kuni kirjaniku surmani 1940. aastal. See oli Tammsaare loomingu kõrgperiood, mil ilmusid üksteise järel tema olulised teosed: „Tõde ja õigus" V, „Elu ja armastus", „Ma armastasin sakslast", näidend „Kuningal on külm", „Põrgupõhja uus Vanapagan".
Viietoalisesse korterisse mahtus kogu kirjaniku pere, teenija kaasa arvatud. Tammsaare töökabinet oma lihtsa sisustusega annab üksnes aimata loomingupingest tulenevaid meelemuutusi, kahtlusi ja tõehetki. Selles tagasihoidlikus ruumis katkes 1.märtsi 1940. aasta varasel õhtutunnil kirjaniku elu. Suur meister oli lõpetanud oma töö, mis kogutud teostena andis välja 18 köidet mitmežanrilist loomingut, millele lisandusid arvukad draamateoste lavastused Eesti juhtivates teatrites, tema isiku ja loomingu põhjal on valminud viis fi lmi, tema teoseid on tõlgitud 30 keelde. Aukartust äratab ka raamatute hulk, mis Tammsaare on tõlkinud teistest keeltest, nimetagem siinkohal vaid olulisemaid väliskirjanikke: J. Galsworthy, O. Wilde, F. Dostojevski, I. Gontšarov jt.
Kirjaniku muuseum avati viimases elupaigas tema 100. sünniaastapäeval jaanuaris 1978. Seda oli soovinud ka kirjaniku lesk Käthe Hansen. Kuid ajapikku hakkas ekspositsioon vananema, seda just sisulise poole pealt. Nõukogude-aegsete väljapanekute ülepolitiseeritus ning meie klassiku „sidumine" võõraste mõistete ja oludega oli vastuvõetamatu uuele Eesti vabariigile. Seepärast hakati kavandama Koidula 12a majja uut püsinäitust, mis lõpuks ka 2006. aastal avati külastajatele. Uue ekspositsiooni motoks sai „Tõde on inimeses". See püüab vaadata maailma Tammsaare silmade läbi ning läheneda kirjanikule märksõnadega nagu maastikud, linnad, inimesed ja ühiskond. Muuseumi kogudes on üle 6000 säiliku - käsikirju, kirjavahetust, dokumente, fotosid. Suurtelt portreefotodelt vaatavad vastu inimesed, kellega kirjanik lävis, kes olid tema mõttekaaslased. Fotod lumiste mäeharjadega Kaukaasiast kõnelevad Tammsaare terviseparanduse reisist sinnakanti. Teine kirjaniku puhke- ja ravipaik oli Koitjärve, kus ta viibis korduvalt oma venna juures elades.
Me kõnnime ühest toast teise, peatume köögis, kus veel keedupott ootab keetjat, omaaegse sisustusega vannitoas, söögitoas, kus kõik on justkui kedagi ootamas, suundume avarale verandale. Just viimane reedab hoone kunagise otstarbe - siia kogunesid supelsaksad, ka tollasest impeeriumi pealinnast Peterburist. Lutheri mööblivabriku karjamaale oli laevakapten Hermann Soone lasknud ehitada maja, millel oli au minna ajalukku „Tammsaare majana", - nii kutsuti seda hoonet hilisematel aastatel. Et meri oli tol ajal linna majadele lähemal ning asustus hõre, võis ilusatel suveõhtutel kuulda rannast kostvat puhkpillimuusikat ning väärikad daamid ja härrad, kes seda idülli täiel rinnal nautisid, ei jõudnud ära kiita tsaar Peeter I, kes oli nii õnnestunult raiunud akna Euroopasse.
Klassikuks juba noorelt
Tammsaare muuseumist suunduti otse Eduard Vilde kortermuuseumi, kus kirjanik elas oma elu viimased kuus aastat, kuni surmani 1933. aasta detsembris. See Kadrioru pargi servas asuv kauni väljanägemisega eramu koondab oma katuse alla kõik olulise, mis seotud meie klassikust kirjamehe elu ja loominguga.
Tegelikult soovis Eesti tollane valitsus kinkida Vildele 60. juubeliks maja, kuid sobiva elamu otsingud venisid pikale ning lõpuks sai Vilde endale kuuetoalise korteri kunagise pargivalitseja majja. 1946.aastast on samas majas Vilde kortermuuseum. Korteris on säilinud autentne sisustus, eriti hinnalised on Lutheri mööblivabriku tooted - toolid, riiulid, kummutid jm, mis annavad ettekujutuse tolleaegsest mööblist.
Korteri seinu ehivad tolleaegsete Eesti nimekate kunstnike maalid, peamiselt kingitused kirjanikule, on ka skulptuure. Vilde kirjutuslauda ehib hõbedast kirjutuslaua garnituur, mille viljakale kirjamehele kinkisid Tallinna kesk- ja kutsekoolide õpilased. Vilde külalisteks olid selle aja tuntumad eesti kirjanikud - Tuglas, Metsanurk, Vares-Barbarus, Tammsaare, kunstnikud Koort, Sannamees, näitlejad Pinna, Särev jt.
Emotsionaalne giid Pille Maffucci viis jutu peagi suurest kirjandusest kõrvale, valgustades Vilde seiklusrohke elu põnevamaid külgi. Vilde loominguga kursis olijad teavad, et kirjaniku sulg oli väle jooksma. Eriti oli seda tunda ajalehtede joonealuste täitmisel. Töö ajakirjanikuna on ju suurepärane kool omandada kiire ja viljakas tööstiil, kus puudub aeg käsikirjade pikemaks viimistlemiseks. Faabula peab sündima kohe ja külluslikus sõnastuses. Sel alal oli Vilde suur meister.
Rännumees ja diplomaat
Parimateks tõenditeks Vildest kui reisimehest on muuseumi ühes nurgas üksteise otsa laotud soliidse mahutavusega 30ndate aastate reisikohvrid. Riiulitelt vaatavad vastu reisipäevikud ja raamatud kümnetest matkadest Euroopas, Aasias ja Ameerikas. Pagulasena Euroopas ringi rännanud Vilde saabus kodumaale 1917. a. Juba järgmisel aastal lähetas noor Eesti vabariik ta Kopenhaagenisse juhatama Eesti Ajakirjanduse Bürood. 1919-1920 tegutses Vilde Berliinis Eesti saatkonnas. Sisuliselt tuli tal organiseerida saatkonna tööd ning otsida kohalikelt võimudelt tunnustust Eesti vabariigile. Ligi 20 aastat oma elust kulutas Eduard Vilde reisimisele. Elu lõpuperioodil Vilde enam uusi teoseid ei kirjutanud, vaid tegeles kogutud teoste koondamisega, kokku kogunes neid 33 köidet ligi 8000 leheküljega. Seda saavutust pole suutnud ületada ükski teine Eesti kirjanik. Kriitilise realismi algatajana olid tema teosed väga populaarsed, eluline sisu ja fantaasiaküllased mõttekäigud andsid tema töödele erilise sära.
Rännuaastad algasid tal Kaukaasia eestlaste külastamisest, edasi Peterburi ja Helsingi kaudu Lääne-Euroopasse. Reis Ameerika Ühendriikidesse valmistas talle pettumuse - liiga palju masinaid, vähe inimlikkust. Pealegi paigutasid immigratsioonivõimud Vilde juba saabumisel vanglasse, kust ta hiljem siiski pääses.
1905. aastal oli Vilde abiellunud Linda Jürmanniga, kuigi abielu sai registreerida aastaid hiljem, kuna Vilde esimene abikaasa ei olnud kohe nõus lahutama. Jürmann oli kutselt ajakirjanik ning osales ka seltsielus
Suur töövõime tõi au ja kuulsust
Vilde esimene loomeperiood oli erakordselt viljakas. Üksteise järel ilmusid üha uued ja uued teosed, peamiselt lühiproosa ja romaanid, milles ta kasutas ohtralt ka dokumentaalset materjali. Esimeseks tippteoseks kujunes romaan „Külmale maale" (1896), mille kümnes (!) trükk ilmus 1960. a. Kriitika poolt võeti hästi vastu „Mahtra sõda" (1902) ja „Prohvet Maltsvet" (1906). Vaikida ei saa tema ühiskonnakriitilistest näidenditest, mida on kolm: draamad „Tabamata ime" ja „Side" ning komöödia „Pisuhänd", mida on palju mängitud kõigis Eesti teatrites.
Proosaloomingu viimaseks tippteoseks sai „Mäeküla piimamees" (1916).
Vilde oli Eesti Kirjanikkude Liidu auliige, pärjatud paljude aurahade ja preemiatega. Eduard Vilde suri 26. detsembril 1933 ning maeti esimesena Metsakalmistule.
