Tavainimesel on isegi raske saada ülevaadet laadal toimuvast, sest kilomeetrised autode kolonnid palistavad teeääri juba enne laadaplatsile jõudmist. „Platsiks" polegi vast õige nimetada neid sadu müügikohti, mis reastuvad kahel pool maantee servas, ulatudes ka metsa alla. Laadalisi, nii müüjaid kui ka ostjaid on tulnud Lätist, Venemaalt, isegi Leedust, ja loomulikult Eestist. Laadaliste meeleolu aitavad üleval hoida setu laulikud ja pillimehed oma lõõtsadega. Kauba nomenklatuur on äraarvamatu - käsitööst ja toiduainetest kuni seapõrsasteni. Kui palju üldse rahvast päeva jooksul laadalt läbi käib, seda on raske hinnata.

Lindora laadal on ka mitmed iseärasused: laat kulgeb nö isevoolu, keegi seda otseselt ei juhi ega korralda. Plats jääb alati puhtaks justkui polekski tuhanded inimesed sealt üle marssinud.

Neeruti Seltsi rahvas võttis pika reisi ette, et lisaks laadale külastada ka Põlvamaal Varstus asuvat Eesti maanteemuuseumi. See kunagise Tartu-Võru postimaantee ääres, kauni Tilleoru nõlval asuv turismiobjekt pakub põhjaliku ülevaate Eesti teedevõrgu rajamise üksikasjadest läbi aastasadade, tutvustab tee-ehituse masinaid (eraldi angaarides), toob pildis ja sõnas välja teedeehitusega seotud ametimeeste ja inseneride saavutused oma kutsealal. Kogu ekspositsiooniga on võimalik tutvuda giidi kaasabil, kuid rohkesti on ka slaide, fotosid ja muud näitlikku materjali, millega on võimalik tutvuda iseseisvalt.

Reisil ei jäänud nägemata ei Vastselinna ordulossi varemed ega Meremäe vaatetorn, samuti Vastselinna muuseum, mis oma korrasoleku ja ekspositsiooni ning suurepärase giidiga on sisukas vaatamisväärsus.