Peale suurt metsavendade üritust Vastseliinas tundus see olevat mõistlik punkt üritustele. Ilm oli tuuline ja sadas kerget lund.

Kokkulepitud stardiajal kell 10.00 Vastseliina suusabaasi juures valmis ka grupipilt, juhuks, kui keegi peaks maha jääma. Taavi Tuvike liitus meiega Jeedasküla mäe otsas. Rajale läksid Rõuge- Vastseliina ühendkompanii mehed: Aare Hõrn, Urmas Juhakam, Raul Tohv, Rein Tarros, Taavi Tuvike ja Jaak Malkov. Naiskodukaitse Vastseliina jaoskonna eest läks „kastaneid tulest tooma" esinaine Anu Jõgeva. Motivatsioon oli kõrge, läbikõnnitud kilomeetrid hakkasid tunda andma alles vahetult enne Misso jõudmist.

Mõned väikesed peatused joogi rüüpamiseks ja muudkui edasi. Kõneldi Vastseliinast ja Missost kui Vabadussõja ränkade võitluste tandrist 1919. aasta veebruarist maikuu lõpuni, tarandkalmest kui võrokeste ja liivakääbastest kui setode vanast matmisviisist, üheskoos leiti läbitud teel parimad positsioonid jalaväele või TT-kahurile, arutati haldusreformi sõjalis-sportlikku lahendamist, uut ja vana kalendrit, räägiti vanadest teedest Riiast Pihkvasse ja Aluliinast ehk Marienburgist Tartusse.

Kella 15.00 ajal „võtsime" Misso vallamaja. Naljatledes leiti, et praegust haldusreformi poliitikat arvestades tundub päris asjaliku lahendusena see, kui võistlevate valdade vallavanemad lastakse hommikul astuma ning kes kõige kiiremini kõige kaugemale jõuab, moodustabki uue valla.

Edasi viis tee üle Pihkva- Riia maantee Läti poole.

Kusagil seal põldude ja küngaste taga, Hino järve veerel, ootas meid kompaniikaaslane Ain Pajo kuumaks köetud suitsusaunaga. Lahke perenaine oli aga valmistanud virgutava hernesupi koos suitsutatud kitselihaga. Nii me siis nautisime toolilistumist ja sooja suutäit peale 23 kilomeetrit. Kuum suitsusaun tegi oma töö ja isegi jalad ei valutanud. Kõik oli suurepärane.

Kus palju häid ja helgeid päid koos, seal ikka tuleb mõni asjalik mõte. Võeti vastu plaan „visata kinnas" Antsla üksikkompaniile, väljakutse seisneks sõjamängulises mõõduvõtmises.

Vaatasin neid suuri poisse sõjaplaane arutamas ja tundsin taas, et Kaitseliit on õigustatult vääramatu jõud. Koos oleme tugevad.

Meie retk võiks aga saada traditsiooniks, mis seob ja ühendab liikmeid. Kõige suuremat heameelt retke läbimisest tundis aga Aare Hõrn. Tal oleks nagu suurte õnnestumiste nädal - seljataga oli ju tema korraldatud mitmepäevane suurüritus metsavendade mälestuseks.

Nimetatud üritusel olid paljud samad inimesed toeks, kes nüüd retkel. Oma 47 number saapaid lohistades olid viimased kilomeetrid Aarele tema enda sõnutsi eneseületamine; ja seda see ju tegelikult oligi. Aare tunnistas, et need matkakaaslased ongi inimesed, kellega koos ta oleks valmis minema kaugemalegi veel. See on hea tunne, kui sind tunnustatakse selliste sõnadega. Aitäh ilusa päeva eest!