Nii see algas 20 aastat tagasi
Need olid isikuvalimised ja Viljandi linnavolikokku valiti 13 liiget. Vist oli arv 13 välja pakutud nostalgiast: XIX sajandil oli Viljandis ka olnud 13 raehärrat. Millegipärast sattusid valitute hulka ainult mehed, mina nende seas.
Seltskond oli mitmepalgeline, peale minu veel Kalju Komissarov, Kalle Tamra, Jaak Pihlak, Aleksander Müür, Kalle Jents, Jaan Akk, Toivo Luik, Heinar Mirka, Ahto Ani, Valdo Paddar, Karl Kurro ja Andres Soosaar. Meil kellelgi polnud iseseisvas omavalitsuses töötamise kogemust.
Ka seadusi oli vähe, õieti neid polnudki. Juhindusime üsna üldisest raamseadusest «Kohaliku omavalitsuse korralduse alused». See tähendas, et pidime sageli lähtuma oma paremast arusaamisest. Erinevus tänapäevaga oli veel see, et erakondi volikogus polnud ja linnapea oli ühtlasi volikogu esimees. Volikogu istungid kestsid tookord väga kaua, polnud haruldane, kui need lõppesid alles enne keskööd. Vaidlused olid kirglikud.
Valimistulemuste väljaselgitamine võttis ligi nädala. Volikogu esimeheks ja linnapeaks valiti Ahto Ani. 1991. aasta jaanuaris aga sõitis Ani Soome ja sealt Saksamaale ning tagasi ei tulnudki. Selle kohta saab täpsemalt lugeda Ahto Ani intervjuust, mis ilmus 2011. aasta «Sakala Kalendris».
Viljandis tekkis linnapea kriis. Keegi ei kippunud sellele kohale ja linnapea kohuseid täitis Einar Laukse. Oli keeruline reformide aeg, veel olid talongid, jagati sotsiaalabi, bensiini ei jätkunud ja linna valgustamisel tuli elektriga kokku hoida. Palju oli üksnes optimismi ja tegutsemistahet.
Lõpuks mõistsid volikogu liikmed, et linnapea ülesanded peab enda peale võtma keegi nende seast. 1991. aasta 25. aprilli istungil andis volikogu Kalle Jentsile ja minule kaks tundi aega ja öeldi, et ühel meist tuleb hakata linnapeaks. Rääkisime omavahel paar tundi ja siis jäin mina nõusse. Samal päeval kinnitas volikogu mu ametisse. Linnapea palk oli tollal muide väiksem kui koolidirektori oma. Inflatsioon oli suur, palk oli iga kuu erinev.
Ehkki olin volikogu tööd teinud juba üle aasta, tundsin end nagu vette visatuna. Oli ju aeg, mil tuli ellu viia reforme, võtta maakonnalt üle osa ülesandeid ja panna kokku linna arengukava. Viimast oli vaja, et Viljandi saaks omavalitsusstaatuse. Pärast paari unetut ööd mõistsin, et tuleb hakata asutama linnavalitsusse uusi ametikohti ja leida neile inimesed, kes oleksid oma valdkonnas minust targemad.
Üksteise järel asusid linnavalitsusse tööle Ülo Stöör arhitekti- aselinnapeana, Helir-Valdor Seeder esialgu majandusnõuniku, hiljem majandusvaldkonna aselinnapeana, Margo Normann linnasekretärina (hiljem täitis neid kohuseid Urmas Reinola) ja paljud teised.
Üsna lõbus oli Urmas Tuuleveski haridus- ja kultuurinõuniku kohale asumine. Ta oli tollal Paistu põhikooli direktor. Ühel reedesel päeval sõitsime koos Aavo Soopaga, kes Urmas Tuuleveskit tundis, linnavalitsuse vana Žiguliga Paistu, et veenda teda linnavalitsusse tööle asuma.
Ega see lihtne olnud, kuid kolme- nelja tunni pärast jäi ta nõusse ning küsis, millal peab tööle asuma. Vastasin, et esmaspäeval. Ja Urmas tuligi. Kuidas tal õnnestus vana amet nii ruttu maha jätta, on mulle seniajani saladus.
Olles võtmekohtadele inimesed leidnud, hakkasime mõtlema arengukavale. Mitu Eesti omavalitsust oli juba omavalitsusliku staatuse saanud. Tollal polnud see meie jaoks lihtne, kuid meie õnneks oli Eestis olemas üks firma, kes mõõduka tasu eest aitas meil arengukava kokku panna.
Aga siis tuli 20. august. Paar päeva enne seda olime väikese delegatsiooniga (Rein Triisa, Ilmar Mändmets ja mina) viibinud sõpruslinna Ahrensburgi linnapea Manfred Samuschi matusel. Siiani on meeles, kuidas ma saksakeelset matusekõnet peast ette kandsin viie-kuuesaja peielise ees.
Jõudsime kolmekesi kohtuda ka tollal Ahrensburgis viibiva Ahto Aniga. Matuselt jõudsime Viljandisse tagasi läbi Leningradi 19. augusti õhtul, seega otse putši sündmuste sekka. Kahekümne aasta tagant on meeles mitu seika: maksime igaks juhuks välja linnavalitsuse töötajatele ühe kuu palga, evakueerisime olulised dokumendid Einar Laukse juurde Saarepeedi valda, kohtusime kohaliku dessantväe esindajatega jne. Õnneks osutus osa neist üsna pragmaatiliseks ega kippunud putšiste pimedalt järgima. Siinsed venelased tegid ka üsna fantaasiarikkaid ettepanekuid. Nikolai Prjanitšnikov soovitas minna lennukiga, peal siinsed demokraatlikult mõtlevad dessantväelased, Boris Jeltsinile Moskvasse appi. Lennuki saamiseks olevat vaja miljon rubla. Seda raha meil polnud ja nii jäi sõit ära.
See ärev aeg tähendas paari magamata ööd. Sõitsime Seedriga ühel ööl ringi ja kuulsime ootamatult pauke. Mõtlesime, et kas tõesti... Hiljem selgus, et Progressi tehase juures oli üks maja põlema läinud ja paukus katuse eterniit.
Napilt paari päeva jooksul sai selgeks, et putš on läbi kukkunud. Ülemnõukogu kuulutas välja Eesti Vabariigi. Oli eriliselt helge tunne. 28. augustil võttis volikogu vastu otsuse kõrvaldada Viljandis mitu nõukogude võimu sümbolit, eelkõige Uueveski betoonist sõdurikuju. Ilmselt olnuks see parim aeg ka Tõnismäelt Tallinna pronkssõduri äraviimiseks. Nüüd jätkus ettevalmistus omavalitsusliku staatuse saamiseks juba kiiremas tempos. 24. oktoobril 1991 jõudis see päev kätte. Olime linnavalitsuse väikese delegatsiooniga (Helir-Valdor Seeder, Ülo Stöör ja mina) Kadriorus. Protseduur oli lühike ja lihtne. Meenub, kui Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel minu poole pöördus: kas mul on küsimusi? Küsisin, mitu korda peab Viljandi linna õigusi taotlema, oleme ju linn juba alates 1283. aastast. Selle peale puhkesid komisjoni liikmed naerma.
Sellest ajast sai linn õiguse oma asjade üle otsustama hakata. Tõsi, raha oli endiselt vähe ja tegemisi palju. Isegi esimene faksiaparaat sai linnavalitsusele ostetud piimakombinaadi abiga ja kogu raekoja peale oli majas vaid üks arvuti. Selle aja praktilistest tegemistest on meeles vaid sellised asjad nagu mõne teejupi korrastamine ja tänavate pindamine.
Korda sai Trepimägi ja betoonist skulptuuri «Poiss kalaga» asendasime pronkskujuga. Tolle aja tähtsamate sündmuste hulka mahtusid veel uue turu avamine, esimesed hansapäevad, Maramaa-nimelise matemaatikaülesannete lahendamise võistluse alustamine ja palju muudki.
Veel on meeles üks omapärane käik rahandusministeeriumi. Nimelt oli Jaani kiriku kordategemiseks vaja lisaraha. Sõitsime siis Ülo Stööriga Tallinna kohtuma rahandusministri asetäitja Antti Vinnaliga. Saime 300 000 rubla juurde, aga vist oli selle juures abiks ka tõik, et Vinnal oli Viljandist pärit. Nii need asjad tollal käisid.
Kõige tähtsam oli siiski demokraatlikule riigile iseloomuliku omavalitsemise rajamine ning arusaamine, et palju siin linnas sõltub sellest, mida me otsustame ja kuidas otsuseid ellu viime. Ükski linnapea ei tee seda üksinda, vaid koos abilistega, meeskonnana. Selle eest suur tänu neile kõigile, kes sel ajal linna asju ajasid.
