Leskmees oli pragmaatilise mõtteviisiga ning kosis oma esimese naise õe Wilhelmine Evaldi. Perekond suurenes aastate jooksul veel viie lapse võrra. Et tegu oli armastava kasuemaga, annavad tunnistust Nikolai Triigi poolt erinevates kirjutistes esinevad katked. Võib olla oli siin põhjuseks ka huvitav topeltsugulus (mida tänapäeval kohtab pea kõigis Mehhiko “seebiseriaalides”),et kasuema on samal ajal ka tädi ning poolõed-vennad samal ajal ka tädilapsed!

Nikolai Triigi lapsepõlvekodu ei olnud jõukas. Õde Lydia on meenutanud, et poiss oli vaikse iseloomuga, õppis koolis hästi ja tal oli hea pea. Ainult armastanud ta kriipseldada ja joonistada igale poole, kus tühja paberiruumi leidunud. Koolis käis poiss Tallinnas Vene uulitsas asunud Tallinna IV linnakoolis, kus tema pinginaabriks oli Paul Pinna ja klassikaaslane Theodor Altermann.

Peale kooli lõpetamist 1901.aastal asus ta õpetajate innustamisel õppima Peterburi parun Stieglitzi tehnilise joonistamise keskõppeasutusse.

Omajagu aitas Triigi kunstniku kutsevalikule kaasa ka Peterburi arst Karl Wiedemann, kes suvitajana veetis mitu aastat oma perekonnaga Triigi vanaisa talus Leetse-Lepikul. Suvevõõras nägi neid katsetusi ja toetas igati tema kavatsusi kunstiõpingutel. Ta oli koguni nõus Triiki majanduslikult aitama.

Autoriteetsed soovitused murdsid ka isa esialgse vastupanu ja nii sai alguse õpitee Peterburis.

Triigi õpingud kulgesid algusest peale edukalt. 1902. aastal määrati talle kooli poolt stipendium ja mitmed tema kooliaegsed tööd leidsid ära märkimist. Ta elas koolist mitte kaugel Neeva kaldal Peetri aiamajakese vastas ühises korteris koos Aleksander Prometi ja Jaan Koortiga. Kaaslased meenutavad teda suure töörügajana.

1906. kevadel siirdus Triik Ahvenamaale. Samal aastal abiellus ta Taganrogi kõrgema finantsametniku perekonnast pärineva Valentina Grekovaga. Iseloomulikult tolleaegsetele noorkunstnikele elas Triik küllaltki “lustilist” elu nii Eestis, Soomes, Norras, Pariisis ja Saksamaal.

Alates 1920ndatest aastatest eksisteerib kunstniku kaasaegsete mälestustes nagu kaks Triiki – üks tõsine, mõtlev, erakordselt huvitav inimene ning sisukas kunstnik, teine kogu oma väärikust unustav alkohoolik. 1921. aastal juhtus temaga ränk õnnetus, kus ta purjuspäi Elva jaamas rongi ette astus, saades tõsiseid vigastusi, mida tuli tükk aega haiglas ravida. Segased olid ka suhted naistega.

1934. aastal toimus taas uus raske haigestumine. 1940.veebruariks oli Nikolai Triigi tervis nii halb, et ta pidi Tartu Kõrgema Kunstikooli “Pallas” juhtimiselt lahkuma ning pensionile jääma, olles kõigest 55-aastane. Ta asus uuesti elama Tallinna oma sugulaste Evaldite poole.

12. augustil 1940 leiti ta oma toast pooleli oleva töö eest surnuna. Mõned päevad hiljem sängitati kunstnik mulda oma kunagise soovi kohaselt vanaisa kõrvale perekonnakalmistule Leetse-Lepikul.

1965. aastal pandi tema hauale mälestuskivi. Väga suur ja mahukas on tema pärand kunstniku ja kunstiõpetajana, nõudes omaette mitte tervet artiklit, vaid tervet sarja. Kõige sellega saab huviline tutvuda Alfred Waga „Nikolai Triik“(monograafia) ja E. Pihlaku monograafia “Nikolai Triik 1884-1940” kaudu.

Käesoleva artikli eesmärk oli veidigi kergitada katet ühe meie suurmehe keeruliselt ja segaselt saatuselt.