Nobedate näppude voor Lätis
Alustuseks kohutasid nii meie lapsi kui suuremat rahvast ära lätlaste žestiderohked tutvumismängud. Midagi pole parata, lõunamaa rahval ikka temperamenti rohkem kui meil ... Aga õnneks said nobenäpud tööd juba saabumise õhtul, kui lipuvärvides lõngadest punuti paelu sõpruse kerasse.
Järgmisel hommikul Talsi hotellist lahkudes kõigi näpud juba sügelesid uute käsitöövõtete õppimise soovist. Stende linnavalitsuse majas ootas meid aga midagi vägagi tuttavat. Kõik me oleme koduski grilltikkude ja lõnga abil pununud rombikujulisi jõulutärne. Lätlased kaunistavad nendega kodu ka lihavõttepühade ajal ja usuvad nagu eestlasedki selle vidina maagilisse jõusse. Kordamine on tarkuse ema ja nii valmisid kirevatest lõngadest toredad ehted.
Siis ilmusid töölaudadele kauss ümarate rannakividega, keraamikavärvid ja pintslid. Kõigepealt harjutasime kätt kivimaalis, peale kosutavat lõunasööki sai igaüks kruusi, mida kaunistama asuti. Küll sai neid kruuse lilledega ja kassidega, oli seal sõnumeid kallile kodule ja maagilisi märke. Kõik valminud „tooted" lisandusid sealsamas saalis olevale näitusele.
Järgmine päev osutus ülipõnevaks, sest oli täis lõputut punumist. Seekord jagati laagrilised vanuseastmetesse. Lapsed punusid kõlapaelu, täiskasvanud aga asusid askeldama imelike papist nelinurkadega. Papitükkidega mässamise tulemusena valmis igal isetegijal päeva lõpuks just täpselt selline õlarätt, nagu tegija ise lõngad ritta oli sättinud. Kuid see polnud veel kõik. Aega jätkus ka rehaga kudumiseks ja lätlastele meie käsitöönippide jagamiseks. Kihnu südamepaela punumise õpetus kukkus mõnes mõttes läbi, sest leidsime sama paela õpetuse nende käsitööõpikust. Aga nagu juba eelpool öeldud, on kordamine ja tarkus perekondlikes suhetes. Tekstiilijääkidest prosside õmblemine, mida juhendasid Heli Lehis ja Ene Kohala, pakkus huvi just kompositsiooni loomise poole pealt.
Kolmandal päeval tegid võõrustajad meile ka suurepärase üllatuse. Lubades näidata värvilisi purskkaeve, viidi meid jalutuskäigule Stende üsna trööstitu välimusega tööstusrajooni. Kus küll siin need purskkaevud? Lõpuks sisenesime ühte suurde garaaži, mille uksed sealsamas kinni tõmmati ja meid pimedusse jäeti. Seal need purskkaevud olidki. Täpsemalt makett purskkaevudest, mille valguse-, vee- ja muusikaetendust nägid talsilased 2. juuli õhtul. Meie aga olime esimesed, kellele selle etenduse miniversiooni näidati. Muljed olid igatahes vapustavad. Eriti kui mõelda, milliseid imesid võib peita üks tavaline suuremat sorti garaažiboks.
Viimane hommik Lätis kulus Talsi linnaekskursioonile, mis küll kahjuks lõppes suures vihmasajus. Veel päiksepaistelise ilmaga jõudsime ära käia meie eelmise päeva õpetaja Antra kodus. Punapäine tekstiilikunstnik elab nagu Pipi vanas kollases puumajas. Seal näitas ta oma töövahendeid, mis olid üsna sarnased eelmisel päeval kasutatutele, saime ringi vaadata ka pipilikult lõbusas koduaias. Linnamuuseumi külastamise järel kiirustasime juba tugevnevas vihmasajus keraamikatöökotta, kus kõigepealt tutvustati savitöötlemise tehnoloogiat ja siis sai igaüks savi oma kätega voolida. Ega see nii lihtne materjal polnudki, aga varsti kogunes julgetest järjekord ka potikedra taha, et oma ja ainulaadne kauss valmis voolida. Savitöö jäigi seekord Lätis viimaseks näpuharjutuseks. Sõitsime taas Stendesse, et oma eelmiste päevade looming näituselt kokku korjata, võõrustajatega kingitusi ja kallistusi jagada ja peale õhtusööki koduteele asuda.
Vihmasajus kodu poole sõites oli näha, mida neli päeva Lätis olid teinud. Kui siinkirjutaja ja õpetaja Heli Lehis kudusid igal vabal hetkel niikuinii, siis bussis lahvatanud paelapunumismaania näitas täiesti ilmseid käsitööpisiku nakkuskoldeid ka meie lastes.
Järgmised taolised käsitööpäevad toimuvad aasta pärast Võhmas. Seni on aega pisikut levitada nii suurte kui väikeste hulgas.
* * *
Kui artikkel juba valmis oli, küsis Ene Kohala: „Aga kass?"
Jah, ei saa seda lugu lõpetada ilma kassita. Talsi hotelli pärisperemees - kass, kelle nime meil ei õnnestunudki teada saada. Tema astus läbi igast toast ja puhkas jalga igas voodis. Saia ta ei söönud ja sardellid lõi käpaga lillepeenrasse. Aga miks ta olekski pidanud sööma sardelli ja saia?