rgmisel hommikul Talsi hotellist lahkudes kõi­gi näpud juba sügelesid uute käsitöövõtete õppimise soo­vist. Stende linnavalitsuse majas ootas meid aga mida­gi vägagi tuttavat. Kõik me oleme koduski grilltikkude ja lõnga abil pununud rom­bikujulisi jõulutärne. Lät­lased kaunistavad nendega kodu ka lihavõttepühade ajal ja usuvad nagu eestla­sedki selle vidina maagilisse jõusse. Kordamine on tar­kuse ema ja nii valmisid ki­revatest lõngadest toredad ehted.

Siis ilmusid töölauda­dele kauss ümarate ranna­kividega, keraamikavärvid ja pintslid. Kõigepealt har­jutasime kätt kivimaalis, peale kosutavat lõunasööki sai igaüks kruusi, mida kau­nistama asuti. Küll sai neid kruuse lilledega ja kasside­ga, oli seal sõnumeid kallile kodule ja maagilisi märke. Kõik valminud „tooted" li­sandusid sealsamas saalis olevale näitusele.

Järgmine päev osutus ülipõnevaks, sest oli täis lõputut punumist. Seekord jagati laagrilised vanuseast­metesse. Lapsed punusid kõlapaelu, täiskasvanud aga asusid askeldama imelike papist nelinurkadega. Papi­tükkidega mässamise tule­musena valmis igal isetegi­jal päeva lõpuks just täpselt selline õlarätt, nagu tegija ise lõngad ritta oli sättinud. Kuid see polnud veel kõik. Aega jätkus ka rehaga ku­dumiseks ja lätlastele meie käsitöönippide jagamiseks. Kihnu südamepaela punu­mise õpetus kukkus mõnes mõttes läbi, sest leidsime sama paela õpetuse nende käsitööõpikust. Aga nagu juba eelpool öeldud, on kor­damine ja tarkus perekond­likes suhetes. Tekstiilijääki­dest prosside õmblemine, mida juhendasid Heli Lehis ja Ene Kohala, pakkus huvi just kompositsiooni loomi­se poole pealt.

Kolmandal päeval tegid võõrustajad meile ka suu­repärase üllatuse. Lubades näidata värvilisi purskkae­ve, viidi meid jalutuskäigule Stende üsna trööstitu väli­musega tööstusrajooni. Kus küll siin need purskkaevud? Lõpuks sisenesime ühte suurde garaaži, mille uksed sealsamas kinni tõmmati ja meid pimedusse jäeti. Seal need purskkaevud olidki. Täpsemalt makett pursk­kaevudest, mille valguse-, vee- ja muusikaetendust nä­gid talsilased 2. juuli õhtul. Meie aga olime esimesed, kellele selle etenduse mini­versiooni näidati. Muljed olid igatahes vapustavad. Eriti kui mõelda, milliseid imesid võib peita üks tava­line suuremat sorti garaaži­boks.

Viimane hommik Lätis kulus Talsi linnaekskursioo­nile, mis küll kahjuks lõp­pes suures vihmasajus. Veel päiksepaistelise ilmaga jõud­sime ära käia meie eelmise päeva õpetaja Antra kodus. Punapäine tekstiilikunstnik elab nagu Pipi vanas kolla­ses puumajas. Seal näitas ta oma töövahendeid, mis olid üsna sarnased eelmisel päe­val kasutatutele, saime ringi vaadata ka pipilikult lõbusas koduaias. Linnamuuseumi külastamise järel kiirusta­sime juba tugevnevas vih­masajus keraamikatöökotta, kus kõigepealt tutvustati sa­vitöötlemise tehnoloogiat ja siis sai igaüks savi oma käte­ga voolida. Ega see nii lihtne materjal polnudki, aga varsti kogunes julgetest järjekord ka potikedra taha, et oma ja ainulaadne kauss valmis voolida. Savitöö jäigi see­kord Lätis viimaseks näpu­harjutuseks. Sõitsime taas Stendesse, et oma eelmiste päevade looming näituselt kokku korjata, võõrustaja­tega kingitusi ja kallistusi jagada ja peale õhtusööki koduteele asuda.

Vihmasajus kodu poo­le sõites oli näha, mida neli päeva Lätis olid teinud. Kui siinkirjutaja ja õpetaja Heli Lehis kudusid igal vabal hetkel niikuinii, siis bussis lahvatanud paelapunumis­maania näitas täiesti ilmseid käsitööpisiku nakkuskol­deid ka meie lastes.

Järgmised taolised käsi­tööpäevad toimuvad aasta pärast Võhmas. Seni on aega pisikut levitada nii suurte kui väikeste hulgas.

* * *

Kui artikkel juba valmis oli, küsis Ene Kohala: „Aga kass?"

Jah, ei saa seda lugu lõpetada ilma kassita. Talsi hotel­li pärisperemees - kass, kelle nime meil ei õnnestunudki teada saada. Tema astus läbi igast toast ja puhkas jalga igas voodis. Saia ta ei söönud ja sardellid lõi käpaga lillepeenras­se. Aga miks ta olekski pidanud sööma sardelli ja saia?