Noor taluperenaine: “Kunagi eelistavad ka Eesti inimesed õnnelike lehmade piima.”
Lapsed on loodusest võõrdunud
"Lähme tädi Reelika loomi vaatama!" lunivad Väike-Maarja Kiltsi lasteaia lapsed kasvatajatelt nõusolekut. Umbes nii võiks see jutuajamine lasteaias aegajalt välja näha, kui loomad jutuks tulevad. Tavaliselt laste soov täitubki, sest Reelika Möldre näitab oma loomi lasteaialastele meelsasti. "Tänapäeva lapsed on loomadest ja loodusest ju nii võõrdunud. Põgus tutvuski loomadega võib jätta lapse hinge kustumatu kogemuse." Kõige põnevam loom laste jaoks on olnud Reelika sõnul siga.
Pani vihmaussid ööseks tuttu
Reelika enda loomaarmastus on pärit lapsepõlvest ja kestnud terve elu. "Kuna vanemad mul väiksena lemmiklooma võtta ei lubanud, siis elasin oma loomaarmastust välja muul moel." Väikese tüdrukuna viis ta vihmaussid kleidi taskus tuppa lina sisse tuttu, ema avastas nad hiljem pesu pestes. Pidas vannis kokresid; kasvatas purgis herilasi mesilaste pähe ja lasi nad siis korjele, nemad aga tagasi ei tulnudki... Kogu vaba aeg kulus tal Niinemetsa hobusetallis hobuste peale.
Mees meelitas linnatüdruku hobusega maale
Reelika paljastab ka saladuse, et ta elas siis veel Rakveres, kui ta tulevane abikaasa Rein teda maale enda juurde elama meelitas. "Ta teadis mu hobusearmastust. Lubas hobuse osta ja... siin ma nüüd olen! Enam ei kujutaks linnaelu ettegi!"
Loomapidamine algaski hobustest.
Tahtis saada loomaarstiks
Reelika tahtis kunagi vetarstiks saada, aga et keemia polnud koolis kõige tugevam külg, siis sinna see mõte selleks korraks jäi. Loomaarsti temast küll ei saanud, kuid oma praegust tööst räägib ka pigem kui hobist, ehkki see on pikkade päevadega lakkamatu töö. Lehm tahab lüpsmist, loomad hooldamist iga ilmaga ja iga päev.
Nii mõnelegi loomale on Reelika andnud uue elu: ta on nad võtnud kas varjupaigast või päästnud tapamajja viimisest, kuna olid kehvas seisus. Vetarsti päästja missioon lööb välja!
Üks hobune, kes oli teise täku käest räsida saanud, haige silmaga ja poolest peast paistes hobune oli otsapidi teel loomsete jäätmete käitlemise tehasesse, kui otsustasime ta endale võtta. Ravisime, palju suutsime, hobune jäigi ühest silmast pimedaks, kuid muidu tervenes. Nüüd on ta väga hea hobune ja näeb hästi ka ühe silmaga.
Praegu on Reelikal koplis jalutamas viis hobust. Aktiivse aretustööga tegelemise ajal oli lausa 14 hobust. Ajanappusel on hobuseid vähemaks jäänud ja muid loomi juurde tulnud. "Võtsin küülikud, kuna need söövad enam-vähem sama toitu, mis hobusedki. Reelika käis kursustel, sai vastavad paberid ja hakkas sajakonna küüliku perenaiseks. Oma teadmiste ja kogemustega sai üheks paremaks küülikukasvatajaks Eestis. Küülikukasvatamise buumi lõpetas aga paar aastat tagasi küülikute seas puhkenud tõsine haigus - müksonatoos. Küülikuid kasvatati eelkõige tema väga maitsva liha pärast, sest küülikuliha on parim saslõkiliha!
Küülikute kõrvale tulid teised loomad. Praegu vaatavad laudast vastu pardid, vutid,haned, maatõugu lehmad, vasikas, lambad, sead...On olnud ka nutriaid (intelligentsed loomad!), üks sinirebane. Iga looma kohta on Reelikal mitu lugu rääkida, oleks vaid aega kuulata: kuidas loom tema talli jõudis, millise iseloomuga ta on, loomaga juhtunud seiku jne.
Loomapidajal tuleb kokku puutuda ka lihunikutööga, meeldigu see või mitte. Praegu saab Reelika ka ise selle tööga hakkama, varem tegi seda tööd tema isa. "Aga kuna ta elab kaugel ja iga kord tulla ei saanud, siis tuli mul see töö endal selgeks õppida. Alguses, kui mõni lind või loomake tuli potti panna, siis olin väga õnnetu. Nüüd olen tugevamaks saanud ja mõistusega asja võtma hakanud. Söögi tarbeks ma neid ju kasvatangi. Praegu on isegi huvitav sobrada sisikonnas, vaadata, mis seisus oli looma maks või neer."
Huvituja leiab infot igalt poolt
Kui inimest mingi teema huvitab, siis materjali leiab igalt poolt, kust teadmisi ammutada: internetist, foorumitest. Näiteks lindude pidamine eriti nende ilusate sulgede ja väljanägemise pärast on Eestis kasvav trend. Ja see trend võib ruttu nii mõnegi inimese "haiguseks" saada.
Õnneliku perenaise õnnelikud loomad
Kõnnime Reelika loomafarmis ringi. Loomad on rahulolevad, terve välimusega, puhtad - õnnelikud loomad. Ninna lööb lapsepõlvest tuttavat maakodulauda lõhna, ei mingit kirbet vastikut virtsa- või lägahaisu.
"See siin on eesti maatõugu pull Numpul," sügab Reelika looma pead. Kevadel kanti pull tõuraamatusse. Selleks tuli võtta tema vereproovid geneetilisteks uuringuteks ja spetsialist käis teda visuaalselt vaatlemas.
Reelika arvates on Eesti maatõugu veised huvitava iseloomuga: isepäised, võõraste vastu hästi umbuslikud. "Algul võtsin ühe lehma - jutu peale, et tõug on tugev ja terve. Algul sai temaga ikka vatti nähtud, üks häda lõppes, kui teine juba algas. Nüüd on mul juba kaks lehma."
Pull laseb vaguralt perenaisel oma pead sügada. Selle kõrvale räägib Reelika, et tema usub, et ka meie jõuame kunagi Saksamaa tasemeni, kus inimesed ei taha enam juua ainult laudas elavate lehmade piima, vaid eelistavad õnnelike õues käivate lehmade piima. Suurfarmide lehmad ei jõua oma parimat laktatsiooniperioodi ära oodatagi, enne rändavad lihakombinaati, kuna esimese tõsisema tervisehädaga teda karjas enam ei peeta.
"Minu lehmad on minu ööpoolse eluviisiga leppinud. Esimese lüpsi teen kell kümme hommikul, viimase õhtul kell kümme. Kuna piimaautot meile ei käi, siis pole vaja selle järgi lüpsiaegu sättida." Loomade juurest koju saab Reelika alles pool üks öösel. Vahepeal käib kodus, teeb söögid valmis, tegeleb lastega, et siis jälle oma loomadega mässata.
Loomapidamine paneb inimese vabadusele teatud piirid, igale poole igal ajal ei saa. Sellele vaatamata pole loomapidamise pärast ära jäänud üksksi reis või vajalik muu tegemine. Reelika kuulub Kiltsi kooli hoolekogusse ja seda ametit on ta tõsiselt võtnud. Tegemisi tuleb lihtsalt nii sättida, nii et nendeski jätkub aega. Aega tuleb planeerida ju töö järgi paljudes teisteski töödes.
Sealatrist meile üksi kärss vastu ei vaata - kõik põõnutavad mõnusasti, sigadel on käsil pärastlõunane siesta. Eelmisest toidukorrast paistab nende kõht veel täis olevat. Seakartulid on juba potis, kuid nende ninad veel oma lemmikutoidu - keedukartuli lõhna ei haista - vara veel! Milleks siis energiat raisata!
Stressis looma liha on hoopis teise väljanägemise ja maitsega. Lihakombinaadid panevad suurt rõhku sellele, et kombinaati toodavad loomad oleksid enne tapamajja minekut rahunenud. Selle tõdemuse rääkis mulle kunagi Olle Horm, kui Rakvere lihakombinaadis ekskursioonil käies juhtusin pärima, mis kontrollijaid kõige rohkem huvitab.
Munemine on tähtis töö
Järgmisest ruumist kostab linnuhääli: lampide all soojendavad end vutid ja pekingi pardid. Vutid on väga stressialtid. "Kui ma nihutaksin siin kõva kolinaga selle laua teise ruumi, siis see heli tekitaks vuttides nii kõva stressi, et nad jätaksid munemise mõneks ajaks katki"
Munadest koorumine on väga emotsionaalne sündmus. Vutid kooruvad peaaegu kõik korraga. "On imetabane kuulata vutipojukeste nokkade toksimist- nagu väike sepipada!" Juba paari tunni pärast on mardikasuurused triibulised vutipojad hakkamist täis. Pekingi pardi pojad on pärast koorumist veel järgmisel päeval uimased. "Pekingi pardid võtsin nende kiire kasvu pärast. Kasvatan pardipoegi ka müügiks."
Munad on pidevalt inkubaatoris. Hauduma pandud mune ei tohi enam maha jahtuda lasta, muidu munadest asja ei saa ja pojad ei kooru.
Peab lugu tervislikust toidust ja soovitab seda teistelegi
Reelika peab tervislikku toitumist väga oluliseks. "Olen rohelise mõtlemisega ja minu jaoks on oluline, et minu pere sööks tervete õnnelike loomade liha ja jooks õnnelike lehmade piima." Loomade talitamise kõval on ta õppinud tegema hallitus- ja toorjuustu, kohupiima, jogurtit, jäätist. "Kord lastele poest jäätist ostes lugesin müügilolevate jäätiste koostist, alla kolme e-aineta ei leidnud ühtegi. Nii saigi otsustatud, et tuleb hakata ka ise jäätist valmistama ja jäätisemasin ostetud.
Saaremaal on juba maatõugu lehmade pidajad hakanud tootma just sellest piimast valmistatud tooteid.Selle tõu piim on hoopis teise maitsega, kui valgekirju lehma oma: magusam ja rammusam.
Hiljuti hakkas Reelika ka ise leiba tegema.
Lõpetuseks ütleb Reelika, et tema on küll seda meelt, et tasuks meilgi vanaemade kombed taas ellu äratada, kasvatada ise juurvilja, pidada mõnd looma enese tarbeks. "Ja kui veel oled noor, terve käed-jalad küljes, ei siis nälga jää!"
