Noor tšellovirtuoos Marcel Johannes Kits: ka muusikamaailmas tuleb sponsoreid otsida
Seda „oma pilli" hakkas Marcel vanematelt, kes poisi valiku üle üsnagi üllatunud olid, kangesti tahtma. Pika lunimise peale õnnestuski viie ja poole aastasele poisile leida suuruselt sobilik muusikariist. „Kui ma pilli sain, poogen oli auto esiistmel, siis kujutasin ette, et ma tean täpselt, kuidas seda käes hoida. Ja kui ma siis proovisin - mitte midagi ei tulnud välja," naerab Marcel tagantjärele.
Algas usin harjutamine, esialgu pea pool aastat ilma poognata. Marcelil on absoluutne kuulmine, kuigi ta ise ütleb tagasihoidlikult - peaaegu absoluutne.
Samas tunnistab ta, et muusikaline mälu nii hea ei ole. „Kui pärast kontserti teised mõnd uut lugu vilistavad, siis mul ei tule mitte midagi meelde.
Aga kui lugu õpin, siis see jääb kõrva ja sõrmedesse ka, sõrmemälu on mul väga hea," hindab Marcel.
Tallinna Muusikakeskkooli
Kuigi Marcell on pärit Virumaalt ja pere üsna palju kolinud, kinnitab noormees, et praegu on ta tõesti Kohila poiss ja juba pikemat aega. Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli ettevalmistusklassist jätkusid õpingud Tallinna muusikakeskkooli esimeses klassis Laine Leichteri, kes praegu 93- aastasena Eesti vanim ja kuulsam tšelloõpetaja, käe all. „Selle üheksa aasta jooksul andis ta mulle äärmiselt palju, ise on ta uskumatu inimene ning aastatega pole üldse muutunud. Kui tarvis, siis tantsib tunnis..."
Kaheksa aastasena Austriast konkursilt teine koht
Rahvusvahelisel tšellokonkursil Austrias, kus osalejaid oli paarikümnest riigist, võitis Marcell II koha. Enda sõnul ta siis veel päriselt aru ei saanud, kui andekas ta on, tänu õpetajate kinnitusele hakkas see tasapisi pärale jõudma. Kokku on Marcel osa võtnud 13st konkursist, Klassikatähed nende hulgas. Enamus - kaheksa- on olnud rahvusvahelised. „Kohti olen kõikidelt konkurssidelt saanud peale ühe, see oli Moskvas, kus kolmandasse vooru ei pääsenud. Põhjus, tunnistan ise, oli halb ettevalmistus," ütleb Marcel ausalt. Klassikatähtede konkursi võitmises polnud Marcel üldse kindel, arvas, et võidab Heigo (löökpillimängija Heigo Rosin - J.K.). „Mõtlesin, et teen selle kaasa ja vaatan, kui kaugele jõuan. Kui finaali jõudsin, siis kahtlesin vast kõige rohkem, sest kava oli mul üsna ebakindel ja uus."
Harjutada tuleb kvaliteetselt
Küsin Marcelilt, mida ta arvab pianistide ütlemisest, et kui ma üks päev ei harjuta, siis saan sellest ise aru, kui kaks päeva, saavad sellest aru kollegid, kolm päeva - saab aru publik...
„See vastab täielikult tõele ja nii ongi," kinnitab Marcel ja toonitab, et harjutamise juures pole kõige tähtsam mitte nö füüsiline harjutamine, vaid mõtlemine - see on kõige tähtsam ja sellest tuleb ka kvaliteet.
Ehk teisisõnu - see, mis ajus toimub, on 90% harjutamise kvaliteedist. „Kas ma suudan neli tundi kvaliteetselt harjutada? Ma püüan, kuigi koolipäeval on see raskevõitu. Sellist asja, et mõni päev üldse pilli kätte ei võta, ei ole. Peale konkurssi tõesti kaks päeva pühendasin õppimisele ja puhkasin end välja," arutleb Marcel.
Praegune pill on Marcelil viies, kooli pill ja Itaalia oma. Kõige haruldasemate tšellode hinnaks ütleb Marcel 20 miljonit dollarit(!), korralik tšello maksab keskmise autohinna.
Saksamaale edasi õppima
Veel üks aasta muusikakoolis ja selle lõpetamise järel tahab Marcel minna Saksamaale õppima, juba praegu käib õpetaja otsimine. Saksamaale seetõttu, et seal on suurepärased õpetajad ja klassikalist muusikat toetatakse väga palju. „See muidugi ei tähenda, et ma siia tagasi ei tuleks - ma lähen lihtsalt mingiks ajaks teise kohta," kinnitab Marcel kiiresti ja lisab, et väiksemaid konkursse ta enam kaasa ei tee, lähiaastatel tuleb valmistuda tõsisematel konkurssidel osalemiseks.
„Suured sihid peavad olema," ütleb Marcel, kes tahab tulevikus palju kammermuusikat teha. „Loodan, et saaksin solistina läbi lüüa, aga see on raske. Maailmas neid on, Eestis pole," tõdeb Marcel.
Marceli lemmikteos, mida ta kunagi kindlasti mängida ihkab, on Šostakovitši tšellokontsert nr 1. Praegu polevat ta selleks veel päris valmis.
Marceli õed on viiuldajad
Marceli kaksikõde Katariina Maria, kes vennast kaks minutit „vanem", õpib samuti Tallinna muusikakeskkoolis. „Ta on äärmiselt hea muusik!" ütleb Marcel veendunult.
Kaheksa aastase Gemma anne on samuti leitud ja ta mängib oma vanuse kohta väga hästi viiulit.
Marceli arvates pärinevad ta muusikugeenid ilmselt vanaisalt, kes omal käel kontrabassi õppis, ja vanatädilt, kes viiulit mängida oskas.
Konkursi Klassikatähed võit tõi preemiaks 2000 eurot ja selle üle on Marcel õnnelik, sest saab Saksamaale ette mängima sõita. Samas nimetab Marcel paari konkurssi Soomes ja Venemaal, kus võitja saab preemiaks 15-20 000 eurot.
Ka muusikamaailmas tuleb sponsoreid otsida. (Ehk mõni asjalik ettevõtja leiab endas soovi annet toetada? - J.K.) „Andekaid inimesi on palju, anne tuleb üles leida, arenguks on seejärel toetavat keskkonda vaja," räägib Marcel. Ise on ta eelkõige tänulik vanematele, kellelt palju toetust saanud. Tänusõnad saab ka Kohila vallavalitsus, kes tšellole keeled aitas soetada.
