Noortõstjad võistlesid 20. korda Arnold Luhaääre mälestuseks
Kehakaalus +85 kg võitis Abja valla noormees Karl Tiit. Rebinud 80 kg, tõukas ta esimest korda 100 kg. Kehakaaludes -35, -40 ja -50 kg said pronksmedali Mõisaküla poisid Kristjan Aus (40 kg), Artur Allese (55 kg) ja Cardo Tisler (85 kg). Karl Robert Karpa oli kehakaalus -50 kg neljas (63 kg). Kõige suurema arengu oli aastaga teinud Cardo Tisler.
Absoluutarvestuses olid kolm paremat Läti Salduse spordikooli poisid Rihards Nejs (228 kg) ja Ritvars Grebers (224 kg) ja Leedu Telšiai võistleja Vilius Rubinas (234 kg).
Seekordset võistlust toetasid hasartmängumaksu nõukogu, Mõisaküla linnavalitsus , Zep Eesti, spordiselts Ülo ja Mõisaküla haridusselts.
Arnold Luhaääre mälestusvõistluste absoluutsed rekordid kuuluvad Andrus Utsarile maailmaklassiliste tulemustega rebimises 170 kg ja tõukamises 207,5 kg. Mõisaküla poistest on mälestusvõistlused võitnud Riho Resnis neljal ning Igor Ivanov, Reimi Hannok ja Taago Tamm kolmel aastal.
Luhaääre mälestuse austamist võistlustega, mis on vastu pidanud 20 aastat, alustasime 1. veebruaril 1992. Julgust ja abi saime seejuures Eesti tõsteliidu sekretärilt Taimu Viirult. Kui 15 aastat võistlesid noorsportlaste kõrval ka kuus paremat meest absoluutarvestuses, siis viimastel aastatel on võistlejateks olnud kuni 17-aastased noored.
Mõisakülast maailma
Arnold Luhaäär sündis Mõisakülas 20. oktoobril 1905. Lõpetanud Mõisaküla 6-klassilise algkooli ja saanud kodukohast esimese spordipisiku, siirdus ta edasi õppima Pärnu Ühisgümnaasiumi. Sportlik tegevus jätkus Pärnus spordiseltsides Vaprus ja Tervis. Pärast sõjaväes teenimist jäi ta üleajateenijaks ning võistles Tallinna Spordis.
Arnold Luhaäär püsis raskekaalu tõstmises maailma paremate seas aastail 1927-1939 - kauem kui ükski teine Eesti tõstesportlane. Kui 1928 Amsterdami olümpiamängudelt võidetud hõbemedal oli kõigile üllatuseks, siis enne järgmist olümpiat oli ta edetabelis liider ja kindel kullapretendent, kuid Eesti riik jättis rahapuudusel sportlased 1932. aastal Los Angelese olümpiale saatmata.
1933. aastal võitis Arnold Luhaäär EM-l hõbemedali ja nihutas rekordeid, kuid keegi ei julgenud talle, maailma edetabeli neljandale mehele, 1936. aasta Berliini olümpia eel medalit ennustada. „Arno, suru rauapuru!" kaikus 5. augustil 1936 Deutschlandhalles. Et tulla pronksile, tuli tõugata olümpiarekord. „Ega see 165 poleks nii kergesti läinud, kui ma poleks dopinguks saanud ühe klaasi konjakit. Küll võttis aga rahulikuks," tunnistas Luhaäär toona ajakirjanikele.
1937. aastal tõukas Luhaäär maailmarekordi 167,5 kg ja oli järgmisel aastal Viini MM-l kolmas. 1939. aasta MM New Yorgis jäi ära, ent ka seda asendanud mitteametlikel võistlustel esimesel sõjasügisel Münchenis mahtus ta pjedestaalile. Siis aga lõikas maailmasõda läbi sportlikud suhted ja sellega lõppes Arnold Luhaääre pikk karjäär tipus.
Arnold Luhaäär suri Tallinnas 19. jaanuaril 1965 ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.
