Ta oli väga vaimuka ja huumorimeelse jutuga, män­gis lõõtspilli ja oli olnud noorelt külasimmanitel üks hinnatumaid pillimehi. Papa jutustas kunagi loo oma sõ­jaaja seiklustes, mis pakuks huvi ehk ka laiemale lugejas­konnale.

Kuidas papa püüdis mobilisatsioonist kõrvale hoida

1944.a. jaanuaris algas Leningradi rindel Vene vä­gede pealetung, sakslased paisati Eestisse. Rinne jõudis Narva jõe joonele. Siis kuulu­tati Eestis välja meeste üld­mobilisatsioon, mis puudutas ka meie papat. Nagu paljud mehed ei tormanud kohe esi­mese käsu peale vastuvõtu­komisjoni, vaid püüdsid seda asja kaugemale venitada, nii ka meie papa. Tema oli kasu­tanud veidi kavalust: läinud vastuvõtukomisjoni (kahjuks pole teada, kas see komisjon töötas Suure-Jaanis või Vil­jandis), lasknud ennast nagu kord ja kohus sõjaväkke vastu võtta ja tulnud siis koju taga­si. Naabrimees Mihkel ei ole komisjoni ette läinud, tema­le tulnud konstaabel Saluste järele. Mihkel vedanud para­jasti kodus heinu. Käsutatud Mihkel heinakoorma otsast maha ja minek Kõo poole. Teda, papat, ei ole puudutud. Niimoodi oli ta toiminud päris mitu korda.

Aga kord läinud jälle ko­misjoni ette, kus küsitud: „Kas enne ei ole käinud?" „Ei ole jah, nii- ja naamoodi." Tei­sest toast tulnud üks vihane mees: „Te olete väejooksik! Või teie ei ole komisjonis käi­nud, keda te siin lollitate? Nüüd kohe lähete vangitapi­ga Kloogale!" Seal mingi eri väeosa või mis.

Teine papa-taoline mees olnud veel. Tehtud igavesti kurjad paberid, väejooksikud ja need ja teised. Püssimees tulnud kaasa ja alanud sõit raudteed pidi Kloogale. Jõud­nud viimaks kohale. Seal Kloogal öeldud: „Ei meie niisu­guseid mehi siia ei taha, viige kuhu tahate!" See püssimees vastanud: „Mind on kästud nemad siia tuua ja rohkem ei ole minu asi." Surunud kaa­sa antud paberid neile endile pihku ja oli tulnud tulema.

Mehed, keegi kolmas sõ­ber oli neile veel juurde tek­kinud, leidnud siis ühe tühja kasarmu. Olid kõik koos seal ööbinud. Õhtul kütnud kasar­mu ahju ja põletanud need ti­gedad paberid kõik seal ahjus ära. Järgmisel päeval olid läi­nud kui õiged mehed kunagi. Kusagil võetud neid ikka sõ­javäkke vastu ka.

Kuidas papa sõjast koju tagasi sai

1944.a. sügisepoolsel su­vel papa oli viibinud Ema­jõe ääres Luunjas. See asub Tartust 5-6 km. Peipsi pool. Olid kellegi teise mehega re­montinud mõisa pargis üht saksa soomukit. Nokitsenud päevast-päeva selle kallal. Papal olid juba Eesti Vaba­riigi ajast autojuhi load. Kui 17. septembri varahommikul alanud venelaste suur peale­tung Luunja ja Kavastu alt, taibanud papa, et siin pole teha enam midagi. Saanud sealt jooksu, kodupoole tule­ma. Tulnud jala ja juhuslike autodega, kuidas oli juhuseid olnud. Õhtuks jõudnud Põlt­samaa lähistele. Aga Põltsa­maa surnuaia vahel saksa „ketikoerad" ees. Ketikoer­teks kutsuti saksa sõjaväepo­litseid. Nende eritunnuseks oli mingi lai metalse läikega kett, mis rippus õlakust kuni vöörihmani, nagu praegu mõnedel NATO kindralitel. Selletõttu eestlased ristisid nad ketikoerteks. Nemad te­gutsesid rinde tagalas, teede ristmikel, jõe sildadel jne. Püüdsid väejooksikuid ja mida iganes. Nendel oli voli igat vastuhakkajat või jook­sikut kohapeal maha lasta, kuid seda viimast nad eriti ei rakendanud. Põhiliselt pan­di kinni peetud mehed tee­serva istuma ja ootama. Kui tuli mõni juhuslik auto, peeti kinni, pakiti mehed autole ja saadeti rinde poole tagasi, et päästa veel, mis päästa an­nab. Nii ka seal surnuaia va­hel - mehed istunud tee ääres reas. Papa hiilinud kaarega läbi surnuaia (pimedaks oli ka juba läinud), saanud neist ketikoertest mööda, tulnud edasi. Jõe silla peal aga jälle ketid säravad. Õnneks oli üks saksa voor tulnud. Tema hü­panud, krapsti, ühe kutsari kõrvale pukki. See oli tori­senud küll midagi omakeeli, aga papa kutsarile: „Ah, ole tasa!", ja pakkunud sakslase­le tubakat. Voori ei ole kont­rollitud. Vooriülem oli olnud ratsahobusega, tema pabereid olid kontrollinud taskulambi valgel. Ja see voor oli tulnud kuni Rõstlasse, kus keeranud ühe talu õue. Papa hüpanud seal maha, sakslane haara­nud teda varrukast! Papa osutanud käega maja poole: „Ei, ei - ma siinsamas elan­gi!" Rõstlast oli juba naljaasi Lebavere ja Paenasti kaudu koju tulla.

Järgmisel päeval min­gi Saksa voor oli peatunud Nõrissaares. Aga papa pole kartnud midagi - olnud seal sakslase seas, erariided sel­jas. Proovinud sakslase ba­jaani mängida ja seda-teist.

Naabrimees Mihkel olla ka ridu-radu pidi öösel koju jõudnud. Tema pole aga jul­genud kodus olla, läinud põl­lule viljarõugu alla. Sakslane läinud jälle rõugust oma ho­busele kaeru tooma - Mihkel kõhuli seal all. Oli saanud siis hiljem ikka kaugemale, teise põlluserva hiilida.

Niipalju siis Nõrissaare papa jutustusest.