Nõrissaare papa sõjaaja seiklused
Ta oli meist, traktoristidest, kõige vanem, tema sünniaasta oli 1914 või 1915. Ta kasvatas kogu aeg vägevaid vuntse nina all ja vahest sekka ka lõua otsas nn. sokuhabet. Selletõttu hüüdsime teda Nõrissaare papaks, ehk lihtsalt papaks ja see nimi oli talle väga meeltmööda.
Ta oli väga vaimuka ja huumorimeelse jutuga, mängis lõõtspilli ja oli olnud noorelt külasimmanitel üks hinnatumaid pillimehi. Papa jutustas kunagi loo oma sõjaaja seiklustes, mis pakuks huvi ehk ka laiemale lugejaskonnale.
Kuidas papa püüdis mobilisatsioonist kõrvale hoida
1944.a. jaanuaris algas Leningradi rindel Vene vägede pealetung, sakslased paisati Eestisse. Rinne jõudis Narva jõe joonele. Siis kuulutati Eestis välja meeste üldmobilisatsioon, mis puudutas ka meie papat. Nagu paljud mehed ei tormanud kohe esimese käsu peale vastuvõtukomisjoni, vaid püüdsid seda asja kaugemale venitada, nii ka meie papa. Tema oli kasutanud veidi kavalust: läinud vastuvõtukomisjoni (kahjuks pole teada, kas see komisjon töötas Suure-Jaanis või Viljandis), lasknud ennast nagu kord ja kohus sõjaväkke vastu võtta ja tulnud siis koju tagasi. Naabrimees Mihkel ei ole komisjoni ette läinud, temale tulnud konstaabel Saluste järele. Mihkel vedanud parajasti kodus heinu. Käsutatud Mihkel heinakoorma otsast maha ja minek Kõo poole. Teda, papat, ei ole puudutud. Niimoodi oli ta toiminud päris mitu korda.
Aga kord läinud jälle komisjoni ette, kus küsitud: „Kas enne ei ole käinud?" „Ei ole jah, nii- ja naamoodi." Teisest toast tulnud üks vihane mees: „Te olete väejooksik! Või teie ei ole komisjonis käinud, keda te siin lollitate? Nüüd kohe lähete vangitapiga Kloogale!" Seal mingi eri väeosa või mis.
Teine papa-taoline mees olnud veel. Tehtud igavesti kurjad paberid, väejooksikud ja need ja teised. Püssimees tulnud kaasa ja alanud sõit raudteed pidi Kloogale. Jõudnud viimaks kohale. Seal Kloogal öeldud: „Ei meie niisuguseid mehi siia ei taha, viige kuhu tahate!" See püssimees vastanud: „Mind on kästud nemad siia tuua ja rohkem ei ole minu asi." Surunud kaasa antud paberid neile endile pihku ja oli tulnud tulema.
Mehed, keegi kolmas sõber oli neile veel juurde tekkinud, leidnud siis ühe tühja kasarmu. Olid kõik koos seal ööbinud. Õhtul kütnud kasarmu ahju ja põletanud need tigedad paberid kõik seal ahjus ära. Järgmisel päeval olid läinud kui õiged mehed kunagi. Kusagil võetud neid ikka sõjaväkke vastu ka.
Kuidas papa sõjast koju tagasi sai
1944.a. sügisepoolsel suvel papa oli viibinud Emajõe ääres Luunjas. See asub Tartust 5-6 km. Peipsi pool. Olid kellegi teise mehega remontinud mõisa pargis üht saksa soomukit. Nokitsenud päevast-päeva selle kallal. Papal olid juba Eesti Vabariigi ajast autojuhi load. Kui 17. septembri varahommikul alanud venelaste suur pealetung Luunja ja Kavastu alt, taibanud papa, et siin pole teha enam midagi. Saanud sealt jooksu, kodupoole tulema. Tulnud jala ja juhuslike autodega, kuidas oli juhuseid olnud. Õhtuks jõudnud Põltsamaa lähistele. Aga Põltsamaa surnuaia vahel saksa „ketikoerad" ees. Ketikoerteks kutsuti saksa sõjaväepolitseid. Nende eritunnuseks oli mingi lai metalse läikega kett, mis rippus õlakust kuni vöörihmani, nagu praegu mõnedel NATO kindralitel. Selletõttu eestlased ristisid nad ketikoerteks. Nemad tegutsesid rinde tagalas, teede ristmikel, jõe sildadel jne. Püüdsid väejooksikuid ja mida iganes. Nendel oli voli igat vastuhakkajat või jooksikut kohapeal maha lasta, kuid seda viimast nad eriti ei rakendanud. Põhiliselt pandi kinni peetud mehed teeserva istuma ja ootama. Kui tuli mõni juhuslik auto, peeti kinni, pakiti mehed autole ja saadeti rinde poole tagasi, et päästa veel, mis päästa annab. Nii ka seal surnuaia vahel - mehed istunud tee ääres reas. Papa hiilinud kaarega läbi surnuaia (pimedaks oli ka juba läinud), saanud neist ketikoertest mööda, tulnud edasi. Jõe silla peal aga jälle ketid säravad. Õnneks oli üks saksa voor tulnud. Tema hüpanud, krapsti, ühe kutsari kõrvale pukki. See oli torisenud küll midagi omakeeli, aga papa kutsarile: „Ah, ole tasa!", ja pakkunud sakslasele tubakat. Voori ei ole kontrollitud. Vooriülem oli olnud ratsahobusega, tema pabereid olid kontrollinud taskulambi valgel. Ja see voor oli tulnud kuni Rõstlasse, kus keeranud ühe talu õue. Papa hüpanud seal maha, sakslane haaranud teda varrukast! Papa osutanud käega maja poole: „Ei, ei - ma siinsamas elangi!" Rõstlast oli juba naljaasi Lebavere ja Paenasti kaudu koju tulla.
Järgmisel päeval mingi Saksa voor oli peatunud Nõrissaares. Aga papa pole kartnud midagi - olnud seal sakslase seas, erariided seljas. Proovinud sakslase bajaani mängida ja seda-teist.
Naabrimees Mihkel olla ka ridu-radu pidi öösel koju jõudnud. Tema pole aga julgenud kodus olla, läinud põllule viljarõugu alla. Sakslane läinud jälle rõugust oma hobusele kaeru tooma - Mihkel kõhuli seal all. Oli saanud siis hiljem ikka kaugemale, teise põlluserva hiilida.
Niipalju siis Nõrissaare papa jutustusest.