Nõva vald
Valda valitses valla volikogu eesotsas vallavanemaga. Valla elanikud valisid valla volikogu, need valisid endi hulgast vallavanema ehk rahvakeeles vallatalitaja ja vallavanema abi. Ka oli valla kohus. Valla elanikud valisid vallakohtu mehed ja need valisid endi hulgast peakohtumehe. Aasta umbes 1900-1919. Valla kohtumehed pidasid kohut ja selgitasid kergemad kohtuasjad vallamajas ära. Suuremate kaebustega läks valla kohtumees kaebajate ja kaebealustega ja tunnistusmeestega Tallinna raekohtusse. Kaks korda aastas käis peakohtumees Tallinnas aru andmas oma tööst. Vallamajas oli 2 soolaputkat, raudtrellid akende ees, kuhu pandi süüdlane oma karistust kandma. Mäletan lapsepõlvest juttu, et kahele talumehele mõõdeti trahvi, ei mäleta, mis asja eest. Kas maksavad 5 rubla trahvi, ehk istuvad 3 päeva soolaputkas kinni. Noorem mees oli vanema mehe käest 5 rubla laenanud ja raha ära maksnud. Vanem mees oli öelnud: „. Paremat teenistust pole mul kuskil ja puhata saan ka“. Võtnud leivakott selga ja läinud soolaputkasse istuma.
Peeter Juhani poeg Tamberg, sünd. 1875 ja surn. 08 aprill 1947 oli tulnud noore mehena Nõvale vene kooli õpetajaks. Sellest koolist pole midagi välja tulnud ja ta hakkas valla kirjutajaks ja elas vallamajas. Ta oli Apostliku õiet usku ja kihutas kogu rahvast Vene usku. Tema toas oli „Ikona“ seina peal. Kord oli aeg, kus lubati veneusulistel paremat elu ja maa saamist ja ka Nõval läksid mitmed perekonnad vene usku. See aga ei võimaldanud neile mitte mingisugust kergendust. Pidid mõisa teopäevad ikka tegema. Nad tulid tagasi luteruse kogudusse. See oli aastatel 1880-1900. Vallavanem käis ikka 1või 2 päeva nädalas vallamajas. Need öeldi „vallavanema päevad“. Nendel päevadel käisid valla elanikud vallamajas endi dokumente ja asju õiendamas. Teistel päevadel oli kirjutaja P.Tamberg üksi vallamajas. Tema oli see kõige suurem seaduse tundja. Vallavanemad vahetasid 3 aasta järel. Ka käis valdas riigi teataja, kus olid sees riigi seadused ja seaduste muudatused. Need vallavanemad said vahest inimeste käest peksa ka. Kui oli vallavanemaks Mardi Juhan Erit, siis tahtis üks mees teda maha lasta ja lasi püssist Juhani käe vigaseks. Oli parajasti värsket lund sadanud ja jälgi mööda saadi laskja kätte, pandi vangi ja seal ta suri. Veski Uuetoa Ado Lepsonil olid naised pool habet ära kiskunud. Keegi pani kirjutaja täis heinaküüni põlema.
1925. aastal oli Nõva valla ainukene telefon vallamajas ja keskjaam Vasalemmas. Järgmine telefon pandi Variku koolimajasse. 1930-ndatel aastatel pandi igasse külasse telefon ja keskjaam Vihterpalusse.
1927.a. asutati Nõvale piimaühisus ja asutati mingisugusest mõisa kivihoonest meierei. Esimene meier oli Karl Simanson. Ka oli igas külas külakubjas. Kordamööda talumehed (mineva aasta Uuetoal, tänavu Paalil ja tuleva aasta Põlluotsal). Vallavolikogu koosolekul, mis toimus igas kuus, tehti otsused ja kirjutaja kirjutas käsukirjad valmis, viis ise või saatis need külakupja kätte Külakubjas käis külas igas majas ja andis käsud allkirja vastu edasi. Need olid : selleks ajaks peab kruus sillajagude peale veetud olema või, et selleks ajaks peab isikumaks makstud olema, ehk millal on hobuste mõõtmine ja ülevaatamine, või millal peavad uued jalgrattanumbrid ostetud olema, või millal on valimised.
Igal talupidajal oli maantee peal mõõdetud kolm silla jagu. Esimene jagu oli selle maantee peal, mis Piiumetsa trummist kuni Lepajõeni läheb. Teine jagu oli Veskitaga nõmmes ja kolmas jagu oli Lepajõest Maissoo poole, 2 või 3 koormat iga jao peale. Külavahe teed pidi iga küla ise sillutama, Peraküla mehed Kergasmäelt kuni külavahe läbi. Vaisi küla mehed maanteest kuni külavahelt läbi. Kasutuses oli Kupja kruusaauk, Poe kruusaauk, Veski kruusaauk ja ka Keibu mere äärne.
Kord aastas käisid talumehed vallamajas endi hobuseid näitamas ja mõõtmas. Hobuseid mõõdeti esimeste jalgade juurest üles turjani. Hobuste mõõduks oli arsin ja versok. Hobustel olid passid, kuhu oli kirjutatud hobuse kõrgus, värv ja muud tunnusmärgid-mära, täkk, ruun. Laadal hobuse ostmise ja müümise korral pidi see ostja ja müüja minema lähedale vallamajasse ja kirjutama hobuse passi uue peremehe nime. (Saksa ajal olid pass „Ausweis“ Sakslane küsinud talumehelt ausweisi. Mees vastanud: „veis on aus küll, aga heinu on vähe“ -Silvi Koppelmaa) Muud loomi ja seapõrsaid võis laadal osta ja müüa ilma ümber kirjutamata.
1935-ndatel aastatel lõpetasid Nõva mehed härgade pidamise ja ostsid või kasvatasid teise hobuse. Isa rääkis, et esimese ilmasõja ajal olid talupidaja loomad olnud üles kirjutatud. Eesti valitsuse ajal võis talupidaja loomi-lambaid-sigu kasvatada kui palju ta neid suutis sööta ja võis neid igal ajal osta ja müüa.
Vallakirjutaja Tamberg tegi ka Nõva postkontori tööd. Võttis inimeste käest postisaadetisi vastu ja saatis ära. Müüs kirjapabereid-ümbrikuid, marke ja võttis ajalehtede tellimised vastu ja jagas toodud lehed-kirjad. Enne oli igaüks ise käinud vallamajas lehe või kirja järel. Kui ma juba koolis käisin, siis postipoiss tõi kirja külasse postitalusse. Vanasti oli Holts jala käinud Paldiskist posti toomas. Postikott seljas, istunud tee äärde kännu peale maha ja luuletanud laulusid. Pärast oli käinud Jaan Kell hobusega Vasalemmast posti toomas.
Mina mäletan, kui autobussijuht tõi Tallinnast posti ja talvel sügava lumega käidi hobustega Vihterpalust posti toomas. Vihterpalu postivedaja tõi ka Nõva postikoti Vihterpalusse. Ka Nõva valla raamatukogu oli kirjutaja hooldada ja lugejaile raamatuid välja anda. Ta köitis ka raamatuid. Kui 193637 oli nimede eestistamine, siis kirjutaja Tamberg võttis need avaldused vastu ja kirjutas paberid korda ja inimestele uued passid-isikutunnistused uute nimedega. Ka võttis ta vastu abiellujate sooviavaldused ja pani soovijate nimed vallamajasse üles, et inimesed näeks ja kellel vastulauset on võiks öelda ja pruut või peigmees võivad kuu aja jooksul endi soove tühistada. Kuu aja pärast registreeris ta soovijad abiellusse. Sel ajal abielutunnistusi ei antud. Mitmel talumehel oli oma tuuleveski, kus jahvatas lihtjahu omale ja ka naabrimehele, aurukatla jõul töötavat jahu ja saeveskit. Nõval oli kolm kauplust: Kaldma, Suurorg ja Kõrvemaa. Oli mitu viljapeksumasinat.
1939.a, kui oli vallavanemaks August Targamaa ja Harju maakonna maavanemaks Paul Männik, siis riigi valitsuse poolt pandi ühinema Nõva vald Vihterpalu vallaga. Nõva mehed olid väga selle vastu . Jäi Nõva valla nimi ja Vihterpalu vallamaja -vallavanem Vihterpalust ja abi Nõvalt. Valla kirjutajaks endine Vihterpalu vallakirjutaja Maantoa.
Nõva valla kirjutaja Peeter Tamberg oli kaua lesk mees. Ta läks Tallinna Nõmmele tütre juurde. Nõva vallamajasse jäi sidekontor nimetusega Vaisi, telefon ja raamatukogu. Pärast tuli sinna ka velskripunkt ja velsker elama. Sõja ja valitsuste vahetusega vahetusid ka vallavanemad ja kirjutajad. Nõukogude aeg nimetati vallamaja ümber külanõukoguks. Et talupidaja majapidamine kõik valda kirja pandi, siis oli vaja tihti vallamajas käia. See oli liiga pikk tee, eriti Variku ja Kürema küla inimestele. Räägiti kolhooside asutamisest, aga polnud sellest õiget arusaamist ega tahtmist. Kui 1949.a. küüditati inimesi Siberisse, siis oli kõigile selge kolhooside „tähtsus“ ja kohe asutati kolhoosid. Tehti igas külas oma väikene kolhoos. Hiljem väikesed kolhoosid ühendati kuni Nõval oli 2 kolhoosi. „Võidu“ eesvallas ja „Kommunismi tee“ Varikus ja Küremal. Kolhoosi pidi talupidaja minema oma talu maaga, põllutööriistadega, loomadega, naise ja lastega. Võis omale jätta üks lehm, üks siga, mõni lammas ja kanad. Ka need olid täpselt külanõukogus üles kirjutatud. Ka õues õunapuud ja marjapõõsad. Asutati ka kalurikolhoos. Käidi lautas kontrollimas, kas on kõik õigesti kirjas. Kolhoosnikule anti 0,6 ha kartulimaad, võsas lehma karjamaad ja heina võis ta teha kusagilt soo äärest. Oli teada, kui palju tööpäevi peab iga kolhoosi mees või naine tegema. Kui kolhoosnik tahtis uut lehma kasvatada, siis pidi ta k/n selleks eriloa saama, muidu pidi ta vasika kolhoosile müüma.
1950-ndatel lahutati jälle Nõva k/n Vihterpalu k/n ja toodi tagasi endisesse Nõva vallamajasse, siis tehti kõik uut moodi. Nõva pandi Haapsalu rajooni -Haapsalu linn rajoonilinn.
Kõik seadused tulid Haapsalust, ka telefoniühendus ja post. Ja Nõva k/n esimeheks sõjast tagasi tulnud mees Voldemar Ollema. Nõvale pandi telefone juurde ja keskjaam ka vallamajasse, kus istusid telefonistid kuni 1966.a. pandi Nõvale automaat-keskjaam.
1950-ndatel lõpetati Nõva velskripunkt ja asemele pandi haigla Vaisi külasse Lepiku talu suurde elumajasse. Oli arst, õed, sanitarid, haigla töötas mõne aasta ja 1957.a. jaanuari kuus likvideeriti, viidi Noarootsi haigla juurde.
1985.a. toodi vallavalitsus (külanõukogu) uude keskküttega majasse.
Mina, Aliine Pajuste, nende ridade kirjutaja, sündinud 1916.a. Nõva valdas, Perakülas Põlluotsal.
