Õie Reineberg - põllumeeste raudne leedi
Olen sündinud Põlvamaal Partsi külas 1. oktoobril 1942. aastal. See oli Saksa aeg. Minu kodu oli metsade sees, Saarjärve mõisa ja järve ligidal. Praegu seda mõisahoonet enam ei ole. Järv on alles, järve kaldale metsa sisse ehitas tolleaegne Põlva KEK oma suvilakompleksi.
Olen suure pere laps, kolmas laps peres. Kokku on meid kuus - kolm õde, kolm venda. Kõik on elus ja nii terved kui selles eas ollakse. Kõige vanem vend on 75-aastane ja noorim õde 60.
Meil oli väike talu metsa sees, kus isa töötas sepana, ema oli taluperenaine. Talu suuruseks ca 6 hektarit, viletsa halli liiva seguse mullaga. Mäletan, et sellel maal kasvas palju umbrohtu, mille nimeks nälghein.
Meie peres oli alati muusikat, isa oli hea viiulimängija, ema aga sõrmitses kannelt ja kõik me laulsime. Kasvasime nagu paljulapselises peres ikka. Tuli arvestada üksteisega. Tegime oma krutskeid ja kiskusime ka. Meie ligidal ei olnud teisi peresid, kus oleks olnud lapsi, mängukaaslasi. Seega oma pere hädad ja rõõmud.
Kuna kõige ligem asustatud punkt oli Leevi vallamaja 8 km laugusel, kust sai ka arstiabi, siis mäletan, et kõrvavalu arstis ikka isa õde, kes luges sõnad hanerasvale ja pani kõrva peale ja laps haigele kõrvale magama. Hommikuks oligi valu läinud.
Esimesed kolm aastat käisin Peri algkoolis, pikk tee oli läbi metsa ja üle põldude. Vahepeal vanem vend tõstis ikka mind lumehange peale, kui enam jalad põhja ei läinud. Ega ei maksa arvata, et siis keegi teed puhtaks lükkas, olid lihtsalt jäljed.
Kuigi oli väike talu, näljas me ei olnud. Ajad läksid väga kiirelt ja tormiliselt. Tuli sõda, metsavendade aeg ja kogu elu lendas uperpalli. Meie pere lapsed teadsid - rääkida ei tohi. Käis meilt läbi igasuguseid häid ja halbu inimesi. Kord saadeti meid Leevile midagi tooma. Kuna tee läks läbi metsa, siis järsku hakkas silma paljalt rippuv mees puu otsa pooduna. Teadagi, meie käik oli jooksuga koju tagasi. Miks see nii oli, sellest ei räägitud.
Tuli kolhoosiaeg. Maa võeti ära, jäi ainult õunaaed ja lehm. Siis, teadagi, tulid suurel perel rasked ajad. On veel üks karm seik meeles, kus teadsime, et kolhoosis pidi antama talve vilja normipäevade eest. Siis käis ka vanem vend tööl. Ema tuli, midagi oli kotiga õlal, ja kutsus kanu õuel. Siis raputas need aganased terad kanadele. Saime aru, et ka sealt ei tule lisa.
Isa oli siis juba tööle läinud Põlva MTJ-i, kuhu läks järele ka vanem vend.
Siis oli küll nii, et leiba nähes neelatasid.
Nii müüdigi maja maha koos kõigega ja tulime ära tolleaegsesse Kambja kolhoosi, kus isa töötas sepana, vanem vend traktoristina. Olin siis 10-aastane. Suvel käisime emaga kolhoosi lehmakarjas. Siis olid küll umbes saja lehma nimed peas. Hiljem käisime tööl peete-kapsaid kõplamas. Siis sai ikka natukene raha ka, et osta kooliminekuks uus koolikott. Kooli jätkasin Kambja 7-klassilises koolis.
Minu unistus oli saada näitlejaks. Siis oli meil peres juba kümme hinge, sest meiega koos olid ka vanaemad. Vanaisasid ei ole ma näinud, surm viis enne ära.
Asusin õppima Antsla Põllumajanduse Tehnikumi, kus omandasin laia profiiliga agronoom-zootehnik elukutse. Siis oli aasta 1961, kui tehnikumist sai 5% minna edasi õppima kõrgkooli. Otsustasin proovida ja saingi sisse EPA agronoomiateaduskonda, mille lõpetasin 1966. aastal.
Kuidas sattusite Haljala-maile? Kirjeldage oma karjääri kolhoosiajal ja hiljemgi.
Tola ajal olid peale ülikooli määramised töökohtadele, mis toimusid pool aastat ette. Mina kui kursusevanem pidin võtma vastu peaagronoomi töökoha. Selleks oli Aaspere kolhoosi peaagronoomi koht, kuna ma olin teinud diplomitöö Rakvere rajooni majandite kohta - nimelt analüüsi, kuidas kasutati ära majanduslikke tingimusi. Üheks suuremaks peksupoisiks oli Aaspere kolhoos. Ajas mul ikka juuksed püsti küll - kuhu ma siis lähen, mis minust verinoorukesest saab?
Esimees oli siis Ants Sillandi, kes pani kolhoosi kaardi lauale ja ütles, et kõrgkool läbi, ise tead, mis teed. Enne viit aastat ei tohi lapsi sünnitada ja enne kümmet aastat ei tohi ära minna. Tegin nii pisaratega pooleks, aga kümne aasta pärast, 1976, anti mulle teenelise agronoomi kutse ja lennutati Kuuba-Peruu reisile.
Selleks ajaks oligi mul vanem tütar Kadri ja poeg Tarmo. Hiljem lisandus veel pesamuna Maarja.
Ei leia tänusõnu, mida öelda neile inimestele, kellega töötasin koos kümme aastat. Minu elu esimesed rasked põllumeheaastad. Me töötasime koos, nii noored kui vanad. Teadsin oma töötajatest kõike ja olime üksteisele abiks. Raske on isegi meenutada, kas keegi mulle abi palumisel ära ütles. Nii ühte olime kasvanud raskes maatöös. Austasin ja hoidsin oma töömehi, kui vaja, kaitsesin neid. Ülemustelt selle eest aga head sõna ei saanud. Nii oli nooruke koolipoiss Einar, kes hommikuti jäi ikka magama, siis oli tarvis ruttu äratada. Kes seda siis ikka teeb, kui mitte Ema Õie, nagu mind hüüti. Aeg läks ja noortest said täis töömehed, kes praegugi on Aasperes tööl.
1976. aastal tuli suur murrang, kus liideti kolm suurt kolhoosi ühtseks Viruks. See oli jälle pisaratega pooleks. Pidin nüüd jätkama suure Viru peaagronoomina. See oli midagi enamat kui lihtsalt töö.
Teeksin ühe pausi ja ütleksin küll nüüd tagantjärele oma kallile emale-vanaemale suure tänu, et ta suutis meie peres olla abiks ja toeks laste kasvatamisel. Minu lapsed ei pidanud käima lasteaias, sest vanaema oli kodus - see hea haldjas, kes alati oli käepärast. Vanaema oli suur käsitööhuviline, nii suutis ta lapsed õmblema panna, ka külalapsed tegid ristpistes patju. Kui ema läks hommikul vara ja tuli õhtul hilja, siis harjusid lapsed ise keetma ja küpsetama, ka siis oli abiks vanaema.
Kuna Viru kolhoosi tekkega muutus kogu elu ja töö, sai see suureks katsumuseks. Nüüd tuli läbi hammustada kolme vana kolhoosi inimesed, nende töö ja hingeelu. Pean aga ütlema, et kes maale on sündinud ja maale tööle jäänud, need on hoopis teistsugused inimesed. Neid juhib loodus, heatahtlikkus, visadus. Neile on väga tähtis, et nende tööd tunnustataks, hoitaks ja austataks. Nii olid ka minu hirmu suured silmad hulga töömeeste pärast asjatud. Kõik sujus hästi, spetsialistid osakondades olid tublid, töökad ja abivalmid. Siis olid mastaabid - tonnid, kilomeetrid - teised.
Suures Virus oli palju abiettevõtteid, mis surusid end esiplaanile, tuli jälle võidelda oma töömeeste eest. Tundub, et kogu elu ongi olnud suur võitlus. Nii see oligi, kaitsesin jälle oma alluvaid. Seda sai teha ainult hea töö ja tulemuste nimel. Põllumehel ei ole kunagi katust pea kohal. Teda juhib palju loodus, millega tuleb leppida, trotsida. Kui sinu ümber on head inimesed, siis raskus on ka kergem. Kõrvalt vaadates nii see tundus, kuid tegelikult hakkas siis tervis logisema. Sain kolm kaksteistsõrmiku haavandit, mida trotsin siiani, tõusis vererõhk. Tänu heale arstiabile olen hakkama saanud. Ei taha olla kurtja ja kaebleja, aga austan alati iga inimese tervist, töökust, ja tean, kui vaja on anda puhkust, kui vähegi võimalik.
Seega ma olen õnneseen, et minu ümber olid ka suures Virus head inimesed. meenutame praegugi häid ja raskeid aegu.
Aasta 1991, jälle ajalooline muutus - Viru lagunemine. Kuid töö jäi ikka samaks. See ongi põllumehel nii, muutugu valitsusi palju tahes, põldu tuleb harida, vilja tuleb külvata. Nii ka Aasperes toimitakse tänase päevani. Masinad on ainult suuremad ja võimsamad. Mis karjäärist siin juttu saab olla. Tuleb aga tööd rühkida palehigis.
Olen rõõmus ja küllap näen veel ilusaid Aaspere põlde paljudel aastatel, sest tööd viivad edasi noored juhid. Soovin jõudu, ja teotahet tegevjuhile Aimur Ilissonile, agronoomile Tarmo Rõngasele, kogu laudarahvale, põllul rassivatele meestele.
Olete mitmekordne vanaema. Kas nüüd hakkate nii-öelda päris maavanaemaks, kes koob ja küpsetab? Millised on Teie suhted lastelastega?
Olen kolmekordne vanaema koos vanaisaga, keda ma seni ei ole maininud. Meil on kolm toredat poissi - pojalapsed Siim ja Oskar ning vanema tütre poeg Rene, ootame veel pesamunalt, ehk tuleb tütreke. Elame-näeme.
Minust ei saa sellist vanaema, kes koob ja küpsetab. Pigem on vanaema, kes on õunapuu otsas või ninapidi mullas. Praegugi küsivad lapselapsed, kuidas me oma töödega hakkame saame. Lubasid mulle aeda üles panna tööposti, et vanaema saaks seal ikka veel kätt harjutada. Vaat nii on lood, tarvis on ühte suurt voodit, kus kõik saaksid koos olla ja jutustada. Lapselapsed tulevad meile heameelega ja meie võtame neid vastu rõõmuga
Millised on Teie unistused? Kindlasti on jäänud palju tegemata suure töökoormuse tõttu. Kas Teil on plaanis nüüd mõni unistus täide viia?
Pisar kipub silma, et ma oma lastega sain vähe olla koos, neile pühenduda. See oli minu valik, tagasiteed ei ole. Unistasin ja vaimusilmas tahtsin koduümbrust paremaks teha, kas aga jõuan? Unistan näha veel, et minu õue peal ei ole ühtegi mullamutti. Tahan sõita oma sünnikoju ja vaadata ringi Lõuna-Eesti turismitaludes, suvel võtta päikest ja sulistada vees. Lihtsalt nautida aega ilma kella vaatamata.
Kas jätkate endiselt ka poliitikas ja millisena näete oma rolli selles?
Poliitika on mind alati huvitanud, kuid ma ei ole sellele pühendunud. Mulle on alati see olnud vastik, kui keegi kiivalt oma toolist kinni hoiab ja oma mina hävitab. Poliitika ei saa olla ainult huviobjekt. Jälgin siiski valdade elu, mis puudutab otseselt iga inimest. Olen poliitiliselt alati kriitiline. Soovin, et elu läheks edasi siinsamas kohapeal.
