Oktoobris toimusid vallalehtede tegijate koolitused ja raamatukogupäevad

See oli väga toimekas kuu. Mina osalesin kahel vallalehe toimetajate koo­litusel ja raamatukogupäe­vadel. Tahan jagada oma mõtteid ja tundeid, mis mul sellega seoses on tekkinud.

3.oktoobril leidis Tallinnas Radissoni hotellis aset Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsiooni Andras koolitusseminar kohalike lehtede toimetajatele

Andras on sellepoolest väga tore koolitaja, et nende koolitused toimuvad erine­vates kohtades üle Eesti, on tasuta ja tavaliselt maks­takse ka sõidukulud kinni. Olen mitmel aastal neil koo­litustel osalenud.

Sel korral oli peakõne­lejaks kommunikatsiooni­spetsialistiks nimetatud Raul Rebane (meedia­ekspert, kettaheitja Gerd Kanteri meeskonnajuht) teemaga „Väike aga tugev ehk kohaliku lehe rollist tänapäeva Eesti ühis­konnas". Ta on aastaid jälginud valdade koduleh­tedelt väikeste vallalehtede arengut. Samuti on ta palju Eestimaal ringi liikunud lahtiste silmadega. Oma tähelepanekutest ta meile rääkiski ja tõi hulganisti ta­bavaid näiteid.

Järgnevalt toon meie lehelugejateni need Raul Rebase mõtted, mis seotud kohaliku lehe tegemisega.

Viimase 15.aasta jooksul on meie ellu meeletult lisan­dunud tehnilist kila-kola. Igaüks elab ka enda kodus eraldi oma elu - vaatab oma toas oma telerist oma saa­teid, istub internetis oma jututubades. See välistab kõik muu, aina vähemaks jääb ühiseid jututeemasid ja silmast silma suhtlemist. Ülemaailmne trend noor­te hulgas on see, et enam ei teata ega tahetagi teada midagi üldpoliitilistest as­jadest ega sellestki, mis toi­mub oma riigis.

Inimestel on tekkinud meediast küllastumine, meelelahutusest ei ole puudus. Kaasaja suurim defitsiitontähelepanu.Tä­helepanu on võimalik võita sellega, mis on inimesele oluline.

Ja oluline on inimesele see kohalik leheke. Kohalik leht annab usaldusväärset informatsiooni, stimuleerib suhtlemist sarnaste aru­saamade pinnal, kaitseb kohalikke väärtusi, on uute võimaluste algataja. Sellel lehel on sotsiaalne tähen­dus. Ta ei pea konkureerima suurematega ega muutuma „kollaseks". Ükski võõras ega suur ei saa sellega hak­kama. Vallaleht on vaielda­matult informatiivne liider oma kogukonnas.

Rebane usub, et kohali­kul lehel on tulevikku, sest jääb informatsiooni vajadus. Täiesti ei kao ka paberist leht, mis eksisteerib kõrvu­ti elektroonilise variandiga. Kuid sisult hakkavad need järjest rohkem erinema, sest elektroonika pakub järjest uusi väljendusvõimalusi.

13. oktoobril korraldas Pressimuuseum Põltsamaa lossihoovis järjekordse vallalehtede toimetajate töötoa

Töötoa viis läbi Oslo Ülikooli meediamagister, Pressimuuseumi eestveda­ja, endine ETV ajakirjanik ja varasemate koolituste korraldaja Raivo Suni. Töö­toas osalemine maksis 100 eurot.

Viietunnise koolituse käigus käsitleti järgmisi teemasid:

- kuidas planeerida lehe sisu ja valida lugusid?

- kuidas muuta lehte va­heldusrikkamaks?

- kuidas kujundada targalt lehte?

- kuidas oma lehte analüü­sida ja vigadest õppida?

Kuna ma kõrge hinna tõttu paaril viimasel aas­tal polnud Pressimuuseumi koolitusel käinud ja esitatud teemad tundusid vajalikud, siis otsustasin sel korral minna. Kohal oli kümme­kond inimest üle Eesti eri­neva suurusega valdadest, mina nende hulgas kõige väiksemast vallast.

Korraldaja näitas hulga­liselt slaide huvitavate nõu­annetega, aga varsti oli meil selge, et ta oli samu asju juba meile mõne aasta eest näidanud. Ainult tookord oli koolitusel aega ka praktili­selt esileht kokku panna ja oma valikuid põhjendada.

Üldse oli kogu õpetus väga ajakirjaniku keskne. Järjest kiideti ja toodi ees­kujuks suurte valdade lehti, mida teevad õppinud ajakir­janikud või ainult sellega tegelevad toimetajad. Seda taset ei saavuta meie val­laleht küll kunagi. Ja kas peakski? Meie paneme ikka lehe kokku muu töö kõrvalt ja selle materjaliga, mis õn­nestub inimestega suheldes välja kaubelda. Ja kahjuks pole meist keegi õppinud ei ajakirjandust ega eesti filo­loogiat.

Vigade analüüsimisel sai Kõo valla septembrileht nahutada, et on ära trüki­tud rahvaloendajate otsimi­ne, statistikaameti tulevane leibkonnauuring ja Eesti lipu kasutamise nõuanded. Neist ükski ei pidanud ko­halikus lehes vajalik olema. Koolitajal polnud aega kuu­lata minu põhjendust, et maainimesele on vallaleht tihti ainuke kanal, kust ta selle info saab. Aastaid raa­matukogus ja postkontori naabruses töötanuna olen päris hästi kursis, mida ini­mesed loevad ja millised le­hed neil koju on tellitud.

Päeva lõpuks tundsin en­nast nagu kontrolli ootel pi­letita reisija, et kas pääsen minema või saan trahvi!

20.oktoobril oli raamatukogupäevade avamine Paides

Mitme huvitava esine­ja hulgas (kirjanik Indrek Hargla, professor David Vseviov) tekitas minus siis­ki suurimat uudishimu kul­tuuriminister Rein Langi esinemine. Telerist nähtu põhjal oli Lang jätnud väga sõnaka ja enesekindla ini­mese mulje. Paides kuuldud minister jättis aga üsna eba­leva mulje, tema jutt tun­dus mulle pigem vabandav kui ründav. Tänaseks suu­re meediakära tekitanud riigipoolse raamaturaha suunamine eesti kirjanduse ostmiseks polnud seal sugu­gi ainus teema. Ja antagu mulle andeks, kui asjast va­lesti aru sain. Minu meelest rõhutas minister, et tellida tuleb rahvuslikult seisuko­halt vajalikku kirjandust ja nimetas eesti kirjanduse selget prioriteeti. Paraku on tõesti nii, et paljudes raa­matukogudes liialdataksegi jutukate tellimisega. Aga tegelikult on raamat see, mis annab raamatukogule vaimsuse. Riigipoolne raha on aastaid ühes suurusjär­gus püsinud ja meie oleme selle pisku küll eesti ja teat­mekirjandusele kulutanud. Omavalitsuse rahaga, mis moodustab suurema osa, võime ometi kirjanduse tellimisel kohaliku lugeja maitset silmas pidada!

Siinkohal toon ära mi­nister Langi arukad mõtte (minu meelest):

* haldusreform tuleks korraldada nii, et aitaks neid, kes abi vajavad ja ei segaks neid, kes oma asja­dega hakkama saavad

* ei maksa sattuda vai­mustusse, et internet on ai­nult hea - maailmas on pal­ju neid, kes hakkavad seda kurjasti ära kasutama

* kooli- ja rahvaraama­tukogu liitmine ei ole polii­tiline suund, vaid kohaliku omavalitsuse otsus kohalik­ke olusid arvestades

* tehnoloogia hoidmine kaasaegsel tasemel neelab tohutuid summasid; tuleb otsustada, kas arendada tehnoloogiat või tõsta palka, mõlemat korraga ei saa.

Kolmel päeval oktoobris oli Kõo raamatukogus võimalik kohtuda tuntud kohaliku inimesega

Vallavanem on raama­tukogupäevadel siin mitmel aastal kohal olnud. Uued tulijad olid volikogu esimees Ain Vahtra ja vallasekretär Aino Rebane. Ain rääkis pi­kalt nii alternatiiv- kui rah­vameditsiini puudutavatest raamatutest, mida ta endale aastate jooksul hulgaliselt koju on soetanud. Aino oli alles keskeas avastanud ko­karaamatud ja retseptide katsetamise. Kiirest elutem­post hoolimata oli ta jõudnud meile pakkumiseks nii soola­se kui ka magusa küpsetise kaasa võtta. Lisaks raama­tute tutvustamisele räägiti lugusid elust enesest ja juttu jätkus kauemaks. Kuigi tun­nen mõlemat inimest juba paar aastakümmet, avane­sid sel korral nendes hoopis uued huvitavad tahud. Suur tänu Ainole ja Ainile, et nad leidsid aega raamatukokku tulla!

28. oktoobril sõitsime traditsioonilisele maaraamatukoguhoidja päevale

Sel aastal viidi päev läbi Lääne-Virumaal 2010.a. valminud ja arhitektuu­riauhindu võitnud Sõmeru keskusehoones. Maja oli väga omapärane ja uhke, sise- ja väliskujundus väga maitsekas. Nii raamatuko­gus kui ka valla ruumides ruumides nägime ainult uut mööblit ja parimat kontori­tehnikat. Lausa raha lõhn hõljus õhus! Imetlesin, aga kadedust küll ei tundnud.

Maavalitsuse esindaja jutust kuulsime muude fak­tide hulgas ka seda, et Lää­ne-Virumaa on pindalalt kolmas maakond Eestis, kõige mitmekesisema toot­misega piirkond (toiduaine­tetööstus, ehitusmaterjali-, masina- ja metallitööstus, logistika ja transport, mööb­li- ja õmblusvabrik jne.) ning suurim teraviljakasva­taja vabariigis.

Päeva emotsionaalseima ettekande pidas Rakvere Teatri näitleja Toomas Suu­mann, kes rääkis kultuurist ja kultuurikandjatest Viru­maal. Toon ära mõned tema mõtted, mis mulle kõige rohkem muljet avaldasid.

Suumann rõhutas, et te­gemist on suurima ja võim­saima maakonnaga, mille järgi tuntakse teispool lahte tervet rahvast ja riiki (viro). Jagamine idaks ja lääneks on omavalitsuslik absurd - Virumaa on aastatuhandeid alanud Loobu jõest ja lõp­penud Narva jõel. Siit läbi läinud kauba- ja mereteed avasid virulastele võimalu­sed jõukusele ja haridusele. Virumaalt on pärit tohutu hulk kultuurikandjaid, tea­duslikku ja loomingulist in­telligentsi. Naljaga pooleks arvas ta selle põhjuseks olevat kõrge radioaktiivsu­se taseme - nõrgemad surid välja, ülejäänud läksid ai­nult tugevamaks.

Kultuuri mõiste saab tekkida hetkel, kui meie hakkame enda ümber ringi vaatama ja andma hinnan­guid perspektiivis. 20.sajan­di füüsika üks imelisi leide on, et aeg ei liigu kuhugi, aeg on koguaeg üks, vaid inimene vananeb bioloogi­liselt. Ühist kultuuriruumi jagatakse läbi keele. Keel põhineb mõtlemisel. Koos keele ja mõtlemise kadu­misega võib toimuda ühise kultuuriruumi kadumine.

Esineja võrdles prants-laste ja kreeklaste masu-aegset käitumist virulaste omaga. Nemad pole pare­mad ega meie kehvemad. Virulane on aastatuhandeid elanud samas kohas, vaid teekate ja aknaraamide vorm on muutunud. Mõtle­mistüüp, mis kannab ühte võimalikku hinnangulist kultuuri, on välja arenenud täiesti teistes tingimustes. Selline inimene ei lähe tä­navale lärmama ja kui ka läheb, siis tunneb äärmist piinlikkust.

Olen ise Virumaalt pärit, minu vanemad ja suur osa sõpruskonnast elab praegu­gi seal, aga kõik sellel päe­val Virumaast räägitu oli mulle täiesti uudiseks. Nii­paljukest siis teadmistest oma juurte kohta, kuid uh­kust virumaise päritolu üle tundsin küll.
____________________________________________

NOVEMBRIS MÖÖDUB 9 AASTAT AJAST, MIL KÕO VALLALEHT ON REGULAARSELT ILMUNUD

Et selle verstapostini oleme üheskoos jõudnud, ta­han tänada meie pikaaegseid ja alati kirjutusvalmis kaastöötajaid:

Helin Valk (eraldi tänu keelealaste nõuannete eest!)

Eda Piilmann

Evald Põdra

Marju Roosileht

Pille-Riin P. Kalmus.

ja alati vastutulelikku lehe küljendajat Riina Holtsmeierit OÜ Vali Pressist.

Kõik lehelugejate ettepanekud, nõuanded ja kaastööd on alati oodatud!