Oleme liikluses viisakad ja hoolivamad!
Viimasel ajal on paljud inimesed politsei poole pöördunud murega, et liikluses ei ole enam elementaarset viisakust teiste suhtes ega endast hoolimist.
Levima on hakanud ohtlik viirus nimega „rullnoklus", kas A- või B-vorm, on praegu raske öelda. Ühte neist vormidest iseloomustab „suunatuli", mis on enam levinud noorte juhtide seas. Või on suunatule kang viimasel ajal hoopis sõiduki lisavarustuse hulka kuuluv vidin, mida osta ei jõua? Ohtlike liiklussituatsioonide vältimiseks on elementaarne teistele liiklejatele märku anda oma kavatsusest kuhugi pöörata, takistusest ümber põigata vms. Kõige lihtsam ja ohutum viis selleks on kasutada suunatuld.
Teine mureviirus on pikivahe. Vahel on raske aru saada seaduse tekstist, et mis ja kui palju peab olema, aga kõigil meil on ju mõtlemisvõime. Ega ise ju ka ei taha, et teine auto sõidaks sabas nii, et kärbeski ei mahu vahelt läbi lendama. Pikivahe peab hoidma nii suure, et kui eessõitev auto ootamatult pidurdab, oleks ka endal võimalik seisma jääda, ilma et oma auto esiosa ei oleks eessõitva auto salongis. Tasub teada, et alati jääb reeglina süüdi tagumise auto juht.
Üks väga ohtlik tõbi on ka udutuledega ülbitsemine. Pimedal ajal on väga häiriv ja segav, kui täiesti hea nähtavusega teel sõidavad vastu udutuledega autod. Palju põhjendatakse udutulede kasutamist sellega, et nii näeb, kui loom ootamatult teele jookseb. Fakt on aga see, et siis, kui te looma märkate, on juba tihtipeale hilja. Segav faktor on ka see, et osad tuled on erinevatel autodel erinevad - ühed pimestavad, teised vähem. Liiklusreeglid on välja mõeldud selleks, et liiklejatel oleks turvaline ja suurem võimalus eluga sihtkohta jõuda.
Veidi veoautodest ja nende juhtidest. Mõned veoautojuhid mängivad trassil rongi. Rongijuhiks saab aga õppida hoopis teises koolis. Maanteedel peab arvestama teiste liiklejatega. Jällegi väga lihtne tõde, et möödasõidul peab teisel liiklejal võimalik olema vajadusel kahe veoauto vahele reastuda. Sellised mängud on ju ohtlikud ka veoautojuhtidele, ilma rööbasteta on kergem teelt välja kalduda.
Peale lohakuse liikluses hakkab silma ka hooletu ümberkäimine oma maise varaga. Kaupluste juures seisab palju erinevas mõõdus kaherattalisi sõiduriistu. Reeglina me lukustame oma auto, aga jalgrattast ei hooli põrmugi. Nii need rattad omapead sõitma lähevadki ja peale lõbutsemist kipuvad tänavatele vedelema jääma. Nii on jõudnud osad neist politseisse, aga keegi ei igatse enam nende järele. Meie maja keldris on hulk kurbi kaherattalisi, kelle vaikset nuttu on öötundidel ülemistele korrustele kosta. Eriti haledalt nuuksub üks tilluke roheline lasteratas. Olge kenad inimesed, kel on ratas sõitma läinud ja kes pole sellest politseile teada andnud, tulge oma rattaid ja ka muid esemeid otsima meilt. Kunagi vanal hallil ajal olid leiubürood, aga tänapäeval tuuakse leitud asjad politseile. Meie hoiame neid paar aastat ja anname siis valdadele, kelle territooriumilt need leitud.
