Olev Liblikmann: enim energiat on kulunud mõttetute vaidluste ja pahatahtlikkuse peale
Tema osalusel on aga möödunud enam kui veernad sajandi pikkune periood Väike-Maarja ajaloos, täpsemalt 1986. aasta suvest peale. Sellesse aega mahub omavalitsusliku elukorralduse kujunemine Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastatel ja paikkonna toimetulek väga erinevates ning keerulistes majanduslikes ja poliitilistes oludes.
Olev Liblikmanni erinevad rollid valla juhtimisel:
1989 - 1996 - volikogu esimees
1996 - 1999 - abivallavanem
1999 - 2002 - volikogu esimees
2002 - 2009 - vallavanem
2009 - 2013 - volikogu esimees
Mis sellesse ajavahemikku mahub, mida see endas kätkeb? Olev Liblikmann soostus heitma infolehe vahendusel tagasipilgu sellele pikale perioodile. Püüame küsimustevastuste kaudu seda ajajärku avada ja süüvida neisse aastakümnetesse põhjalikumalt.
1. Kuidas ja millal sattusid noore spetsialistina Väike-Maarjasse?
Ega ma siis enam nii noor spetsialist polnudki. Olin selleks ajaks juba kümme aastat elanud ja töötanud Võru rajoonis, kuhu mind pärast EPA lõpetamist oli suunatud. Sinna sisse mahtus ka aasta sõjaväeteenistust Gruusias ja kuus kuud kolhoosiesimeeste ja sovhoosidirektorite ettevalmistuskursustel osalemist Tartus. Pärit olen ma aga Järvamaalt, sündinud Koerus, kasvanud ja koolis käinud Järva -Jaanis, kuhu me 1960.a perega kolisime. Ka minu isa ja ema olid pärit üks Koeru, teine Järva- Jaani lähedalt. Väike-Maarjasse sattusin 1986.a. suvel sellepärast, et kuna ema elas Järva-Jaanis üksinda (isa suri mul juba 1971.a.) ja tervis hakkas tal halvenema, siis otsustasin kuskile kodukohale lähemale tulla. Olin juba Aravete kolhoosi tööle minemas, kui minuga võttis ühenduse Boris Gavronski, kes veenis mind Väike-Maarjasse tulema.
Minu plaanidest oli ta teada saanud minu koolivenna Kalle Esula käest, kes oli mind talle soovitanud. Kalle Esula oli teatavasti Väike-Maarja kolhoosi peaökonomist, kuid lahkus sama aasta kevadel tööle ja teaduste kandidaadikraadi kaitsmiseks ettevalmistuste tegemiseks Majanduse Instituuti Tallinnas. Nii asusingi tööle Väike-Maarja kolhoosi peaökonomistina. Hiljem olin veel aseesimees ja aastatel 1991-1993 kolhoosi viimane esimees.
2. Millised on Sinu esimesed mälestused ligi 30 aasta tagusest Väike- Maarjast?
Väike-Maarjat ja kolhoosi teadsin ma päri hästi, sest olin siin käinud õppepäevadel ja ise ka üksikasju tundma õppinud. Sellele vaatamata oli algul väike hirm ikka sees, aga see kadus peagi.
Väike-Maarja kolhoos oli kahtlemata üks kogu Nõukogude Liidu eesrindlikumaid majandeid ja kolhoosnikud elasid siin väga hästi. Palgad olid kõrged, lisaks veel hulk muid soodustusi. Infrastruktuur oli suures osas välja arendatud ja ehitustöö käis kuni kolhoosi lõpuni 1993.a. alguses.
3. Milliste tegevuste kaudu on omavalitsusliku elukorralduse kujundamine valla algusaastail Sulle kõige sügavamalt meelde süüvinud? Ehk kuidas külanõukogust sai vald?
1980-ndate aastate lõpus hakkasid puhuma juba uued tuuled. Võeti vastu taluseadus, hakati ette valmistama omandireformi- ja põllumajandusreformi seadusi ja muid õigusakte. Eriti hoogustus see tegevus muidugi pärast Eesti taasiseseisvumist 1991.a.
Omavalitsusreformi alguseks võib lugeda 1989.a.lõpus toimunud nn. esimesi vabasid valimisi, kus valiti esimesed volikogud just sellise nimega. Mind valitigi selle esimese volikogu esimeheks ja nii tuligi hakata reformi ellu viima. Teame, et külanõukogude ajal olid nende funktsioonid küllaltki väikesed, enamus juhtimisest ja otsustamisest oli koondunud rajooni täitevkomitee alla.
Mitmesuguseid inimeste igapäevaelu puudutavaid ülesandeid täitsid aga kolhoosid ja sovhoosid. Nüüd oli vaja järk-järgult neid funktsioone hakata vallale üle võtma. Ega see muidugi kerge ei olnud. Mul on meeles näiteks see, et kui me käisime keskkoolis õpetajatega kohtumas ja rääkisime, et varsti tuleb teil n.ö. "valla alla" tulla, siis puhkesid kaks õpetajat lausa nutma. Nii tume paistis neile selline tulevik.
Väga pingeline oli põllumajandusreformi läbiviimise protsess. Kuna mind oli 1991.a. alguses valitud ka kolhoosi esimeheks, siis olid koormus ja pinge väga suured. Mäletan, et suitsetasin sel ajal kaks pakki suitsu päevas ja tervisele mõjus see aeg kindlasti väga halvasti.
4. Kas ja kuidas olid arusaamade ja mõttelaadi kujunemisel abiks suhted sõprusvadadega Taanis, Norras ja Soomes?
Eks sõprusvaldade teke ja nende tegevuse tundmaõppimine oli kindlasti üheks oluliseks teguriks omavalitsuse funktsioonide mõistmisel ja elluviimisel.
Kuigi alguses paistsid nende funktsioonid meile ikka täiesti kättesaamatutena ja vajalikud investeeringusummad utoopilistena, oleme neile ikka tasapisi järgi tõmmanud. Peab aga ütlema, et Eestis kehtiv omavalitsussüsteem on siiski üksjagu erinev Põhjamaades kehtivast. Kas me oleme ikka oma valitsus või keskvalitsuse vasall, võib igaüks ise otsustada.
5. Kuidas võrdleksid valla algusaastate volikogu tegevust viimaste aastate volikoguga? Kas on tunda vahet volikogu liikmete suhtumistes, eluhoiakutes ja vahest ka missioonitundes?
Algusaastate volikogud olid kahtlemata tunduvalt entusiastlikumad ja liikmed suhtusid üksteisesse suurema lugupidamisega. Muidu poleks olnud nende ülesannete lahendamine, mida me siis tegime, üldse võimalik.
Praegust aega võib iseloomustada nii, et rööpad on maha pandud ja muudkui aga sõitke!
6. Millele on kulunud kõige rohkem energiat ja peamurdmist?
Kõige rohkem energiat on kulunud mõttetute vaidluste ja pahatahtlikkuse peale. Eriti on kurb tunne siis, kui tegemist on pealtnäha targa ja haritud inimesega, aga tema käitumine on kas kiusust või pahatahtlikkusest tingituna täiesti arusaamatu. Selline käitumine frustreerib ja raskendab tunduvalt suhtlemist.
7. Millised suurimad õnnestumised jäävad Sulle sellelt pikalt teekonnalt kõige enam meelde?
Arvan, et õnnestumisi on olnud mitmeid. Kõigepealt nimetaksin suhteliselt edukalt läbiviidud põllumajandusreformi.
Väike-Maarja kolhoosi põllumajandusreform tunnistati hiljem vabariigi 10 edukaima läbiviidud reformi hulka. Aga ega ka Vao, Triigi ja Simuna kolhoosi reformimisel väga suuri vigu ei tehtud, kuigi iga vara jagamine on juba oma olemuselt väga valus protsess. Meeldetuletuseks niipalju, et põllumajandusreformi läbiviimise eest vastutajateks kohtadel olidki vallavolikogud koos riigi poolt määratud esindajatega. Rõõmu tunnen kõigist ehitustest ja remontidest, sest ilma nendeta oleks praegune vallale kuuluv taristu tunduvalt viletsam. Raha saamiseks selle tarbeks on tulnud teha mõnikord väga suuri jõupingutusi ja mängu panna kõik oma oskused ja tutvused.
8. Kuidas tundus Väike-Maarja elukeskkonnana 30 aastat tagasi ja kuidas praegu?
Nagu ma eespool juba ütlesin, ei olnud Väike-Maarjas elukeskkond selle laiemas tähenduses kolhoosi ajal sugugi halb. Sellel ajal loodul baseerub ju suuresti ka praegu vallale kuuluv infrastruktuur.
Probleeme oli muidugi keskkonnakaitsega, millele kolhoosi ajal oleks pidanud suuremat tähelepanu pöörama. Eks intensiivne põllumajandustootmine Pandivere kõrgustikul ole probleem ka praegu, kuigi võimalused probleemide ennetamiseks on ju tunduvalt paremad. Lihtsalt tehnika ja tehnoloogia on niipalju edasi arenenud.
9. Sel korral Sa volikogusse enam ei kandideerinud. Millised plaanid on edaspidiseks?
Mingeid erilisi plaane mul ei ole, eks tulevik näitab. Võib-olla vajatakse minu teadmisi ja kogemusi veel kuskil. Vallarahvale soovin aga kordaminekuid igas ettevõtmises!
