Ei näi õigupoolest liiga oluline, kas hulka suvalisi inimesi saab ühe või teise tunnuse abil alamgruppideks jagada. Isegi see on ainult natuke tähtis, et ühte gruppi sattunud inimestel võib olla kasulik koostööd teha. Tähtis on, et kui grupi nimi on „elab riiklikult väljasuretatavas piirkonnas xxx", on koostöö tegemise ja mittetegemise vahe üüratu: kuri plaan kas õnnestub nurjata või mitte. Seega, kogukond praeguses, ehk võib öelda: tähtsas mõttes, on ühe piirkonna elanikud, kellel on äärmine vajadus omavahel koostööd teha - olgu see vajadus siis teadvustatud ning rahuldatud või mitte.

Koostöö tegemine või mittetegemine, ehk ka küsimus, kas kogukonnast on tema liikmele midagi kasu, leiab kajastamise määratlusis „toimiv kogukond" või „mittetoimiv kogukond". Kasu võib kogukonnast olla igasugune: kelleltki on tööriista laenata, kuhugi saab lapsi hoiule jätta, keegi mõistab arvutile aru pähe panna, kelleltki saab toitu osta ja nõnda edasi. Kuigi trükitähtede kujul ei pruugi need asjad hirmtähtsad näida, on nad seda ometigi. Igaüks neist võib elukvaliteeti kaunis järsult muuta. Kui elukvaliteet muudkui kõrgeneb ja kõrgeneb, võib hakata igasugu asju juhtuma: keegi saab kogukonda elama jääda, keegi teine julgeb sellesse lapse sünnitada ja mis kõik veel.

Kuigi teoreetiliselt saaks kõiki neid tööriistu, arvutiabisid ja teisi asju ka omavahel mitte suhtlevatelt inimestelt, näitab elu, et teoreetilisi võimalusi ei kiputa ära kasutama. Mooduseid naabrite kasutamiseks kas ei teatagi või ei taheta kenasi inimesi tülitama minna, sest nad on nagu võõravõitu. Niisugust olukorda võibki vist nimetada kogukonnaks, mis ei toimi - ehk mugavamalt öeldes puuduvaks kogukonnaks (rangelt definitsiooni järgides kogukond muidugi on, sest inimesed on ja ühine tunnus on).

Et kogukond toimiks, peaks küllap naabritega olema nii mugav suhelda, et neilt abi palumiseks, neile abi pakkumiseks ja, mis salata, ettetulevate ebameeldivuste lahendamiseks ei peaks eelnevalt mitu päeva kuni aastat julgust koguma. Et muuta suhtlemine kellegagi mugavaks, tuleb lihtsalt piisavalt palju suhelda - pole teada, et see kuidagi teistmoodi käiks. Nii on peod, kontserdid, võistlused, talgud ja muud üritused head põhjused kogukonnaliikmete omavaheliseks suhtlemiseks, seega panused suhtlemise mugavamaks muutmiseks ja seega omakorda kogukonna paremaks toimimiseks.

Näiteks küla näitering teotseb kogukonna parendamise huvides niipalju, et näitlejad arvatavasti suhtlevad omavahel mugavalt, niisiis saavad üksteisele juhuslikkuse alusel kasulikud olla. Lisaks toimub arvatavasti igal etendusel mõni suhtlemisakt ka publiku hulgas - eks muidugi mida rohkem, seda parem.

Kindlasti on võimalik jõuda küsimuseni, kas kogukonnale on kasulikum näiteks pidu või talgud. Olenevalt kogukonnast võib selguda, et viinauimas üksteise pussitamine liidab vähem kui talgutel koos palgi tõstmine - aga võib ka, et punase veini saatel Francis Baconi ja William Shakespeare'i tagarääkimine liidab rohkem kui üksteisele mootorsaega reide sõitmine. Nõnda tuleb igal kogukonnatehnoloogil üht koma teist õigesti ära arvata.

Kõige lõpuks on kogukonna toimimise määrav jõud ikkagi selle liikmeskond. Kui üks inimene on endale tõotanud, et tal pole ühegi naabriga mingit pistmist, võib tema meele muutmine isegi Lauri Viiknale üle jõu käia. Kui aga naabrites tuntakse ära kohalik suurim ressurss, ei takista kogukonda toimimast isegi piirkonna missivõistluse puudumine.