Õnnelik ja õnnetu

Tagasi sõites olin korraga nii õnnelik kui õnnetu. Õnnelik, sest tore oli suhelda ja mõtteid vahetada, näha, mis naabri aias kasvab, saada uusi ideid ja kõige suurem rõõm on see, et keegi on südameasjaks võtnud niisuguse laada korraldada. Saame üksteisega jagada seda, mille muidu ehk lõkkesse või kompostihunnikusse viskaksime.

Loodusel on ju sama komme, mis inimestel, ta armastab paljuneda. Inimene oskab sellest hoiduda, loodus mitte. Igal aastal ajab ta end uuesti ja uuesti maamullast välja ning rõõmustab meid oma loominguga. Miks mitte siis seda teistega jagada ja tasuta ära anda. Nii sain ma aru selle laada mõttest.

Õnnetu sellepärast, et olin koju jätnud oma pottides kasvavad patissonid, kõrvitsad ja kabatšokid. Kuna kevad oli hiline, siis mõtlesin, et liialt väikesed ja ise olin kaemas laata esimest korda. Aga valesti mõtlesin. Ka taimi ette kasvatades jääb meil neid alati üle, sest seemeid pakis on alati rohkem, kui taimi vajame. Seega saame ülejääki teistega jagada. Tean oma külas mitut inimest, kes taimi ettekasvatavad ja järgmisel aastal tuleme juba kolmekesi oma taimedega.

Järgmisel päeval, kui aias labida võtsin ja toimetama hakkasin, oskasin näha kõiki väikeseid tütartaimi nii marja- kui ka roosipõõsastel ja panin peenra veerele kosuma, et järgmisel aastal nendele laadal uus peremees leida. Ja mine tea, võtan ehk koerakutsikadki kaasa, kui minu koerapoiss pruudi leiab ja neil kutsikad juhtuvad tulema. Meie külas on inimesi, kes kitsetallest huvitatud, miks minna seda kaugelt otsima, äkki oma vallas inimene, kes aidata saab?

Madise sügis ja Padise talv?

Nõnda aias toimetades tekib alati mõtteid, sest ega füüsiline töö mõtlemist sega. Mai lehenumbrist lugesin lisaks Kristjan Otsmanni juhtkirja „Õnnelike inimeste vald" ja Mihkel Hang oli pannud kokku küsitluse „Aita muuta koduvald paremaks". Kasepere laadalt tulles tabasin end mõttelt, et miks ei võiks meil olla taolisi ettevõtmisi aastas veelgi.

Näiteks „Madise sügis", kus saame müüa, osta ja vahetada neid saadusi, mida oleme kevadlaadalt ostnud. Ka sügisel on õige aeg puid-põõsaid istutada. Samuti saame müüa metsamarju, seeni, moosi, mahla, ravimtaimi nii metsast kui peenralt jne. Ühesõnaga kõike, mida oma elustiiliga toodame. Seda enam, et Madisel veel alles vana kombainikuur katuseks, kui juhtub vihmane sügis olema.

„Padise talv" - talvine laat on ikka olnud Padise külas asuvas vallamajas, kust saab jõulukinke osta ja muudki. Ka talvisel ajal tore välja tuua oma moosi- ja meepurgid, ravimtaimed sauna ja teesegusse ning koos käsitööga rahvast rõõmustada. Ainult toimumisaja võiksime valida nädalavahetuse, eelmisel aastal oli see nädala sees.

„Audevälja aastaring" - Helen Kooviste oma arenduskeskuses on ikka pakkunud inimestele võimalust osa võtta töötubadest ja koolitustest erinevatel teemadel.

„Padise valla suvi" (kas plakati näol ja digitaalselt valla kodulehel) - kuhu alla saaksid külad panna info oma ürituste ja tegemiste kohta, kuhu oodatakse inimesi ka väljaspoolt oma küla (jaanipäevad, kokkutulekud jne.) On ju väga palju erinevaid teemasid, mida saaks koos teha, et elu oleks põnev ja iga päev tooks juurde väikese tarkusetera. Tean, et Eve Jakobson tegeleb süvitsi ja professionaalsel tasemel pärimuskultuuriga ja eesti maavillaga. Miks mitte korraldada Vilivalla külas „Vilivalla villapäev"?

Tule oma ideega välja!

Tuleme oma ideedega välja, mõtleme koos! Alati ei pea palkama raha eest ringijuhendajaid, vaid saame teineteisele tarkusi jagada ka ühistegevuse kaudu. Ärme jääme üksi oma tegemistes, kaasame teisi ja nii saabki meie vallast õnnelike inimeste vald. Rõõm, et meil on tarku ja andekaid inimesi rohkesti, ainult me ei tea ja ei tunne neid paraku. Ja kodutöödest vaba aega saab endale alati võtta.

Kõik see kokku on tegelikult permakultuuri viljelemine. On hää meel, et see ka nüüd Eestisse on jõudnud, mis sai alguse 1970. aastatel Austraalias. Permakultuur tähendab tegutseda loodusega kooskõlas ja säästlikult, hoolitseda maa ja inimeste eest ning kõike seda omavahel jagada. Iga hommik on isemoodi ja nii elus, et vahel hakkab oma aias isemoodi valus. Ikka õnnest. Sellepärast olengi elu fänn!