On aprill....
On aprill.....Õnneks lõppes kuu algul sebimine vallavolikogus. Teisiti ei oska mina küll seda olukorda seal iseloomustada. Aga kui putuka koperdamine aknaklaasil meele härdaks teeb - ikkagi esimesed sammukesed sellel kevadel, siis Arne Pilvari üksteisele vastukäivad selgitused maaakonna ajalehe veergudel, jätsid küll igati masendava mulje.. ...
On aprill......ja uus volikogu koosseis teeb oma esimesi astumisi. Virumaa poetess Virve Osila on kirjutanud: „Igal on oma rada, mida mööda ta käib. Igale oma rada teistest keerukam näib." Kena oleks, kui me oma rada kaaslase omast liiga kaugele ei tallaks, sest ühise eesmärgi nimel on ennegi ühte teed käidud. Saab see ju laiem ja püsib ka kauem - jääb ehk kasutamiseks ka järgmistele põlvkondadele.
On aprill....Eelmiste põlvkondade poolt säilitatu annab teada, et Jüripäeval sõlmiti taludes tüdrukute ja sulastega uued töölepingud ja toimus üks üleüldine kolimine. Suve tulekuks pidid kõik plaanid paigas ja tegijad kohal olema. Tundub, et jõudsime meiegi....
On aprill....Tulles tagasi Virve luuletuse juurde, siis viimane salm sellest kõlab nii: „Igal on oma rada, keegi ei tea kui pikk. Minnes võib komistada, aga olla ikkagi õnnelik."
Ärgem siis laskem väikestest tagasilöökidest end heidutada ning säilitagem rõõmsa meele ja helge töötuju!
Kena kevade jätku meile kõigile!
