Jalaka sõnul puudub Eesti riigil siht - meil puudub kokkulepe, mis kinnitaks, mida me ikkagi tahame. On olemas küll poliitika, kuid see põhineb pigem tegevuskaval, mitte ei vii riiki visiooni suunas sihikindlalt edasi. Veel enam: ega seda visioonigi pole.

Teatrimees kutsus üles looma Eestit riigiks, mille elanikud oleksid kõige õnnelikumad. See pole maailmas uus teema: Aasia mägiriik Bhutan võttis 1972. aastal sihiks rahvusliku kogutoodangu asemel suurendada rahvuslikku koguõnne ning muutuda maailma kõige õnnelikumaks riigiks. Siiani on läinud Bhutanil sel teel üsna kenasti.

Kuidas see puudutab meid? Meil on ju arengukava, mida kogukond ühiselt ajas! Muidugi on, aga leian endiselt, et arengukava on tuim ja tegevuskaval põhinev dokument, milles puudub laiem visioon. Miks ei võiks Padise vald paista silma selle poolest, et siin elavad kõige õnnelikumad inimesed?

See muudaks valitsemise ja kodanikkonna tegevuse praegusest oluliselt lihtsamaks - iga olulise otsuse puhul peaksime sel juhul endalt küsima: "Kas see konkreetne otsus aitab kaasa valla elanike õnnelikkuse kasvule?" Kui otsus ei aita sellele kaasa, pole see poliitikaga kooskõlas.

Kuidas see õnnelikkusele pürgimine peaks päriselus välja nägema? Kõige lihtsam ja tulemuslikum on hetkeks jätta kõrvale strateegilised dokumendid ning muu bürokraatia. Iga väike kogukond võiks istuda korra köögilaua ümber kokku ning pärida: milline on üks väike samm, mida saame teha õnnelikkuse suurendamiseks? Ja seejärel viia plaan ellu.

Olen kindel, et kui võtame ühiseks sihiks olla õnnelike inimeste vald, siis see võiks olla kõige kiirem tee meie valla arendamisel ning elanike arvu suurendamisel. Lihtsaim võimalus vana viisi jätkata on sedastada, et õnnelike inimeste valla loomine on naiivne mõte, millel puudub koht kurjas maailmas, kus käib halastamatu olelusvõitlus ellujäämise nimel. Valik on sinu.